Võib vist nii öelda küll…

Pärast seda, kui olime veetnud pool päeva mototöökojas, kus amort justkui korda sai, otsis Margus välja videokaamera, et saaksin temast ja mehhaanikust ühe lustaka klõpsu teha. Et kõik näeksid, milline see tubli mees välja näeb. Klõpsu aga ei tule ega tule, kaamera teeb ainult urisevat häält ja ei võta pilti ette. No tore küll! Nüüd oleme ka videokaamerata. Aga mis seal siis ikka, otsustame edasi, Salvadori suunas sõita, sest katkine kaamera ju sõitmist ei takista. (veel …)

Riost (kolme suurimat ostukeskust läbi kammides) digifotokaamerat me siiski ei leidnud – oli üht-teist valikut küll, ent seda, mida soovisime, ei olnud – Margus vajab ju intervalomeetrit, mida vaid väga piiratud digiseebikarpidele juurde programmeerida saab (peab kaamera OP-süsteemi murdma). Mõningaid (suhteliselt kehva kvaliteediga) pilte teeb meil ka videokaamera, nii et otsustasime, et “augutäiteks” võib videokaameraga klõpsida, kuni selle õige leiame.

Rio de Janeirost lahkudes võtsime suuna põhja poole, et ära näha Lõuna-Ameerika musta kultuuri üks pealinnu, Salvador. (veel …)

Kui veel Campinases olime, laitsid kohalikud meie mõtte tsikliga Rio de Janeirosse sõita täiesti maha – suur ratas ja veel pealegi välismaa registrimärgiga – kui me veel liikluses peaksime ellu jääma, siis see pidi meile kindlasti õnnetuse kaela tooma. Sest Rios lokkab vaesus ja kuritegevus. Sest kohalikud jõugud korraldavad linna sissesõiduteedel sageli äkkrünnakuid, mille käigus võetakse kõik, mis vähegi võtta annab. Sest politsei on korrumpeerunud. Sest liikvel on libapolitsei. Sest… jne, jne. Mõtlesin juba korraks, et mis siis saaks, kui jätaks Riosse üldse minemata, sest mis selles linnas ikka nii erilist saab olla – erilised rannafännid me niikuinii pole, ja noh, see Jeesus mäekünkal – kindlasti on sellest lahedamaidki monumente. Siis jälle mõtlesin, et ei saa lasta paranoial end niiviisi mõjutada – kui hakata kõikvõimalikke asju kartma, siis ei ole mõtet üldse kodust välja minnagi. (veel …)

Siin Paraty’s 250 km Rio de Janeirost on suht hea netiühendusega pousada (meie mõistes külalistemaja). Kasutasime juhust üles panna video oma sõidust Ilhabela saarel, kus tegime saare keskelt läbi 4×4 raja. Loomulikult sõitsime kogu tee läbi kahekesi – raskemad osad mõlemad püsti olles – see on meie ise välja arendatud sõidutehnika ja toimib päris hästi, ka järsematel tõusudel ja langustel. Kahjuks polnud kedagi, kes meid korraga sõitmas filmiks. Päris saare teise otsa ei jõudnud, sest öösel oli sadanud, ja saare teine pool oli väga mudane (selline paks ja hästi kleepuv) ja väga järsk, alla oleks saanud, küll aga tagasi üles oleks üle 400 kg kaaluva rattaga, mille tagarehv küllaltki kulunud, olnud küsitav :). Korra sai korralikult ka külg maha pandud, üks kohver sai väikse mõlgi. Ilhabelal on säilinud hästi atlantiline vihmamets, ja seal oli tõesi super. Ühesõnaga palju muda ja higi, aga vaated olid vaeva väärt:

PS: YouTube’i kvaliteet pole just kõige parem. Kes veidi paremat kvaliteeti tahab, minge topeltklikiga sellelt videolt YouTube’i otselehele ja sealt videoakna alt valige võimalus “watch in high quality”.

Meie muidu pisut mõrudaks muutunud meele teeb rõõmsamaks Brasiilia muusika, mis lausa põleb positiivsusest ja soojusest. Olgu see bossa, samba, jazz või kohati ka kohalik popp. Viimased paar päeva olemegi Ferandole ja Maraisale sisse süstinud n.ö. muusikapisiku, et nad juhataksid meid õigete artistide juurde. Asi lõppes sellega, et käisime kolmes kasutatud vinüülide poes ja saatsime kodu poole teele üle 5 kilogrammi jagu vinüülplaate 🙂 Siinsetel lettidel on (lääne inimese jaoks) haruldast muusikat, mida muidu olen piilunud eBay‘st, kus ühe rariteetsema plaadi hind on kohati 50-100 USA dollarit. Siit saab sama muusikat võileivahinna eest, ja mis peamine – vinüülil!

Jalutama läinud kaamerat taga nuttes sai vanast materjalist ja kohalikust helikillust kokku pandud väike abstraktsioon:

Mõned päevad tagasi São Paulos käies jäi meil nägemata väidetavalt üks linna popimaid atraktsioone, Butantani Instituut, kus kasvatatakse vaktsiinide ja vastumürkide valmistamise eesmärkidel madusid. Otsustasime, et peame seal ikkagi ära käima, ning täna seda tegimegi.

Nägime erinevaid Brasiilias elutsevaid maoliike ning saime teada, et suurem osa nendest ei olegi üldse mürgised (milline kergendus!). Peaasjalikult tasub karta rästikulisi (bioloogiatunnid on nüüdseks kauges minevikus, nii et see kirjeldus ei ole päris adekvaatne, aga igal juhul jäi meelde, et nende ladinakeelses nimes sisaldus sõna “vipera”, nii et mingi sugulusside neil ilmselt on), kes on pea ainsad mürgised maod. Ussidest ja muudest loomadest (konnad, skorpionid, jne) sai ka rohkesti lahedaid pilte tehtud, kuid kahjuks ei saa me neid enam ei ise vaadata ega postitusele lisada, sest keegi pikanäpumees sai hämaras terraariumis meie digikaamerale näpud taha ning oleme nüüd aparaadist ja piltidest ilma 🙁 

(veel …)

São Paulo osariigis asuv miljonilinn Campinas on päris huvitav. Oleme siin tuttavate Fernando ja Maraisa pool, kes aasta tagasi oma BMW R1150GS-iga Eestis käisid. Nemad olid tollal Euroopa-tuuril, kõigepealt töötasid kaks aastat Inglismaal ja õppisid inglise keelt, ning kui piisav raha koos, ostsid endale mootorratta, seadsid selle matkavalmis ja tegid korraliku 4-kuulise matka. Ega Euroopas vist eriti palju sellise plaaniga brasiillasi ei kohta, aga näed sa – kui tahtejõudu on, saab kõike.

Vot selline vaade on meie magamistoa aknast, otse Campinase kesklinnas:

Samast aknast kostab hommikul kell 8 selline heli:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Campinas_hommik.mp3]

Siin pole turiste, sest siin ei ole klassikalisi vaatamisväärsusi. Siin on kuum! Enamus päevi oleme olnud üle 30 kraadise kuumuse käes, ning niiskustki on suhteiliselt palju. Oleme päevas vähemalt kaks korda duši all käinud (kui nüüd võimalust on! 🙂 ), et soolakiht maha pesta. On see ju troopika!

(veel …)

Mida loodaksite näha teie maailma üheks suurimaks peetavas linnas? Palju kõrghooneid, palju inimesi, palju autosid? São Paulos on see kõik olemas. Jubedalt tahaks öelda, et selles linnas on midagi enamat, kuid kui päris aus olla, on see 11 miljoni elanikuga linn üpriski ilmetu. See ei ole selline linn, kus turistid käivad, fotokas näpus, ringi, ja ahhetavad imetlusest. Kui siin ongi midagi pildistada, siis pigem seda, kui absurdne see linn on, või kui inetu*. Sedagi ainult juhul, kui üldse söandad fotokat välgutada, sest just siin on nii ilmekalt esile tulnud Brasiilias lokkav vaesus – São Paulos ei ole see mingite konkreetsete linnaosade probleem, vaid vaesus on näha kõikjal. Seda vaatamata sellele, et Sao Paulo on ka üks maailma jõukamaid linnasid – lihtsalt ebavõrdsus on nii suur.

(veel …)

Täna hommikul ületasime Brasiilia piiri. Viisad olime päev varem valmis teinud Argentinas, Puetro Iguazu’s asuvas Brasiilia konsulaadis, kus kõik käis kähku (kell 9 taotlused sisse, kell 13 passid viisadega käes) ning läks maksma 74 ARS/in. Tsikli importimine võttis valdava osa piiriformaalsustele kulunud ajast (poolteist tundi vast) – ei olnudki midagi keerulist, lihtsalt andmete sissetrükkimine ametniku poolt käis teosammul.

Nüüd oleme aga Brasiilias! Kui hispaania keelega hakkasime juba tasapisi kohanema, siis nüüd, portugalikeelses keskkonnas olles on jälle kõik teistmoodi – olgugi, et olen portugali keelt omal ajal pisut õppinud, on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad, st Brasiilia piiripunktis vastasin saksa keelt purssinud onule automaatselt juba hispaania keeles. Täitsa segi! Aga no vähemalt tean, kuidas on portugali keeles “Ma ei räägi portugali keelt” – abiks ikka.

Margus ütleb, et tal hakkasid sõites millegipärast kohe Brasiiliasse sisenedes kaks (1 ja 2) lugu peas kummitama – vana hea Mendes.