Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…
Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)