Eile läksime kesklinna uue kindlustuse järgi, tagasi jõudes oli kell juba nii palju, et polnud mõtet Brasiilia poole sõitma hakata. Mõtlesime siis lõunamaalaste moodi, et teeme “mañana” (homme).
Tänane hommik:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA_Dakarmotos_vihm.mp3]Nagu kuulda, tervitas tänane hommik meid kevadise paduvihma ja äikesega ning anti tormihoiatus just neile piirkondadele, kuhu plaanisime sõita – küllap peame veel siin päeva või kaks viibima.
* Tsikkel käes!
Eile oli siis lõpuks see suur päev, kui jälle oma tsikliga kokku saime. Toimus see Buenos Airese lennujaama kaubaterminalis, kus meil ei läinudki lõpuks üldse palju aega (vastupidiselt igasugu hirmujuttudele). Või tähendab, tegelikult kulus ikka suur osa tööpäevast, kuna siis, kui sinna hommikul jõudsime, selgus et enne me ratast kätte ei saa, kui meil on sellele olemas (kohalik) liikluskindlustus. Seda meil loomulikult ei olnud, mistõttu pärast mõningasi telefonikõnesid asjatundlikele inimestele põrutasime taksoga linna tagasi, et kindlustus muretseda. See ei olnud õnneks raske, ning kohe peagi kimasime lennujaama tagasi. Oligi pärastlõuna käes. Selleks ajaks otsustasid terminali asjapulgad lõunale minna. Pidasime siis isegi lõunat, ning seejärel läks trall edasi. Mind suurte komsude tõttu igaks juhuks lattu ei lastud, mistõttu ma pidin väljas ootama (uskuge või mitte, aga valvuriputka raadiost kuulsin Eesti noore lauljatari Meribel Müürsepa kunagist eurolaulu, “Morning Train” või mis ta nüüd oligi). Paari tunni möödudes ilmus Margus välja, ja ma ei suutnud uskuda, et ratas ongi käes. Kulus veel vast tunnike, et ratas korda seada, kompsud kohvritesse suruda, ning lennujaamast minema põrutada – vabadus!!! (veel …)
Täna oli meil kuues päev Argentina pealinnas. Kuidagi pikaks on see siinviibimine veninud – tahaks juba tsikli selga ronida ning tundmatusse kihutada… Aga kui me juba kord siin oleme, siis oleme katsunud oma aega mitmekülgselt sisustada. Näiteks üleüleeile käisime Buenos Airese külje all (või äkki isegi selle piiresse) asuval looduskaitsealal Costanera Sur, eile Rivadavia hospidalis ning täna riiklikus kaunite kunstide muuseumis. Vähemasti need on need kohad, mis rohkem meelde jäid.
Viimase paari päeva jooksul oleme linna peal päris palju ringi jalutanud ning peab ütlema, et Buenos Aires on päris mitmekülgne – ühes kohas domineerib koloniaalstiil, veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel aga täiesti modernne, klaasist kõrghoonetega linn.
Jõudnud Buenos Airese (EZE) lennujaama, tegime selgeks, kust läheb kesklinna poole odavaim võimalik sõiduvahend – valida on nimelt võimalik takso (125 ARS), erabussi (45 ARS) ja linnaliinibussi (1,50 ARS) vahel*. Kuna me väga pretensioonikad pole ja kuna kiirus pole hetkel meile oluline, siis hüppasime bussi nr 86 ja pikk sõit võiski alata! Pole vaja vist mainida, et kolmandale maailmale kohaselt oli buss parajalt kulunud ning mootor undas nii, nagu pöörded oleksid kogu aeg põhjas. Sõitsime läbi Buenos Airese linnaäärse, kus peatust märkis see, kui sõidu pealt uksed lahti löödi ning pisut kiirust alandati. Kes tahtis maha saada, see siis hüppas 🙂 Läbi linna Plaza del Mayole, meie sihtpunkti, sõit võttis veel oma aja, nii et kokku kulus bussiga sõitmisele poolteist tundi kindlasti.
Kohe leidsime ka oma hosteli ning võisime end ametlikult Buenos Airesesse jõudnuks tunnistada. Juhuu!!! Nüüd pole muud, kui et tuleb veel ajavahet ja nohu ravida – kuiva õhuga lennukis olemine on mu ninale 1:0 teinud – aevastan pidevalt ning salvrätt on ka kogu aeg käeulatuses. Võibolla olen uuelt mandrilt juba mõne nakkuse saanud? 😉
Igatahes oleme väsinud ja aklimatiseerume – laeme mõned päevad akusid. Kuulete meist ehk varsti…
* Jämedalt arvutades on 1 ARS umbes 4 EEK.
Seljataga on lend Londonist Madridi, kus oli ees pikk 5 tundi ootamist, kuni algas veel pikem, 12-tunnine lend Buenos Airesesse. Hirmus kahju, et kõigis lennujaamades on traadita internet tasuline, seetõttu ilmuvadki seekordsed postitused kõik korraga, st hilinemisega siis, kui kusagil soodsamalt netti pääseme.
Igal juhul oleme nüüd Buenos Aireses, kõik Air Cometi väntsutused läbitud. Mitte kunagi varem polnud me nii pikka lendu ette võtnud, nii et see oli täiesti uudne kogemus. Huvitav oli jälgida kasvõi seda, kui pikk rivi moodustus neist inimestest, kes kõik sellele lennukile läksid – lennuk oli ikka tõeliselt suur ning omavahel naljatlesime, et ei tea, kas seal on ka diskoteek ja bassein. Lõppkokkuvõttes oli lennukis ikka parajalt kitsas istumine ja nagu alati, vähe õhku. Enne, kui lennuk üldse liikuma hakkas, kadus korraks elekter, ning hoovõturajal tuli salongi heitgaasi. Valmistusime juba halvimaks, ent tõele au andes peab siiski ütlema, et kui kitsas ja õhuvaene olemine välja arvata, oli kõik tipp-topp. Vahva oli salongis olevatelt ekraanidelt jälgida lennu infot reaalajas – kui pikk maa on läbitud (kokku oli üle 10 300 km), kui kaua on veel lennata, milline on välistemperatuur (enamasti – 50…-60 C vahel), lennuki liikumiskiirus (kuni 1000 km/h), paiknemine maakaardil (aluseks Google Earth kaart).
* Air Cometi hüüdlause, tõlgituna võiks kõlada umbes nii: “Lendamine tähendab enamat”
