Margus läks konsuli jutule esimesena. Tagasi tulles oli ta ähmi täis, nagu koolipoiss, kellele oli eksamil sattunud pilet, mida ta ei olnud selgeks õppinud. “Mu käest küsiti, millal täpselt me Indiasse sisenesime. Ma ei osanud peast öelda.”
Siis läksin sisse mina.
“Kas te domineerite oma mehe üle?”
“???”
“Ta ei osanud teie Indiasse sisenemise kuupäeva nimetada, kuid ütles, et küllap teie oskate”
“Ehk on see sellepärast, et ma pööran üksikasjadele rohkem tähelepanu?”
“Oeh… Kui kaua te olete abielus olnud”
“Pooleteise aasta ringis.”
“No ma ei tea. Mis siis veel kümne aasta pärast saab?”
Ja nii edasi, ja nii edasi. Mitte ühtegi küsimust selle kohta, mida me Pakistanis teha ning kuhu minna kavatseme. Intervjuu lõppes küsimusega, kui hästi ma oma ämma ja äiaga läbi saan. Väga asjakohane, tõepoolest!
Ilmselgelt oli intervjuu näol tegemist puhta formaalsusega, ning saime oma passid koos Pakistani viisadega järgmisel päeval kätte.
Kuid ometi peegeldas see intervjuu niivõrd hästi siinseid abielusse puutuvaid ühiskonnanorme. Et peres on just mees kõigeteadja, ning et üleüldse orkestreerivad paljusid abieluküsimusi hoopis vanemad. Näiteid ei tule üldsegi kaugelt otsida. Mõni päev tagasi jäi näppu tutvumiskuulutuste leht, kus pea kõik kuulutused on justkui ühe vitsaga löödud – austatud, majanduslikult edukas perekond otsib oma kaunile, haritud tütrele pikakasvulist, prestiižikal ametikohal töötavat paarilist. Siin-seal sõnastus ning täpsemad kriteeriumid varieeruvad, kuid üldiselt näib, et ühiskonnakorraldus, kus noored viiakse kokku vanemate poolt, on siin jätkuvalt elujõuline. Huvitav on märkida ka seda, et kõige sagedamini, ning ilma häbenemata on partneri valikul esiplaanile tõstetud füüsilised ning majanduslikud aspektid.
Üks paljudest kuulutustest:
Vaba tõlge: India perekond ootab abieluettepanekuid oma 25-aastasele, 165 sentimeetrit pikale, heledanahalisele, sihvakale, sarmikale, heade kommetega tütrele, kes on lõpetanud ülikooli USA-s. Sobiv kandidaat on pärit heast perekonnast, avatud meelelaadiga, pikka kasvu ning soovitavalt kõrge kvalifikatsiooniga.
Kariina, “alandlikkus” on ju alati üks sind enim iseloomustavamaid omadusi olnud, kas sulle pole seda veel piisavalt öeldud? 😉
Vell üks ääremärkus – Indias mehele saada poleks sinusugusel naisterahval, mis siis, et kõrgelt haritud ja heledanahaline, küll mingit lootust 😛
Pakistani mehel olid tõesti asjasse puutuvad teemad õhus mida tuli täpsustada.:) no ja siis see domineerimise jutt Kariina 🙂
Margus vaene mees tõmmati liistule ilmselt mitte selle Indiasse sisenemise küsimusega vaid esmalt küsiti :” kas Te olete kunagi sattunud/käinud mõnel täiskasvanutele mõeldud veebisaidil?”(no nagu ühes filmis,teate küll) Margus, tundes et kogu ekspeditsioon on sattunud ohu alla, rabeles siiski hästi olukorrast välja. Väike ärevus selle juures on lubatud.
Aga postitus Teilt oli jälle hea, olge tublid.
India on teile huvitav – kord motikas, siis inimsuhted löögi all! Sellist kogemust vist prooviks isegi.
Megairw 😀
Mõnusad eelarvamused on ikka läänemaailma suhtes.
Ja ega meiegi vist päris eelarvamustevabad pole 😉
Hästi löbus!