Võtteid remonditööst tsikli kallal:

Osa lõikudest on seal tunde kestvad. Kui ka päriselt käiks asjad nii kiiresti 🙂

Siin üks väike videolõik meie igapäevarutiinist, teeleasumisest ja mõtetest, mis sel ajal peas tiirlemas. Ühtlasi näitab see video üht väga suurt ja eluohtlikku viga, mis sai sel hommikul tehtud:

(veel …)

Tagantjärele sai kokku lõigatud lühike video sõidust Dalton Highway’l, Alaskal, ning jõudmisest Deadhorse’i, Põhja-Ameerika põhjapoolseimasse punkti, kuhu veel oma sõidukiga lastakse:

Alaska Highway‘ks ehk Alaska maanteeks nimetatakse 2237 kilomeetri pikkust teelõiku Dawson Creek’ist Kanadas Delta Junctioni Alaskal, USA-s. Teele jäävas Watson Lake nimelise asula ääremail asub kummaline nähtus – siltide mets. Esimene silt paigaldati 1942. aastal, 1990. aastal ületas siltide arv aga juba 10 000 piiri. Silte on igasuguseid – alustades numbrimärkidest, lõpetades muidu kummaliste siltidega, ja neid on maailma igast otsast.

(veel …)

Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:

“HQ” nupp videoakna all mängib paremas heli- ja pildikvaliteedis.

Räägiks lühidalt ühest positiivsest ja ühest negatiivsest kogemusest, mis meil on rahvusvaheliste firmadega tekkinud ning mis võiks ehk teistele pikaajalistele matkajatele huvi pakkuda.

Positiivselt nimetaks ära World Nomads’i, kellelt oleme ostnud tervisekindlustuse. Odav see muidugi pole, viimati maksime poole aasta eest kummagi eest 7000 EEK. Samas, nagu kusagil varem juba vist kirjutasime, ei ole taolise ettevõtmise jaoks sobivat firmat väga lihtne leida. Küll peab poliisi tingimuste kohaselt reis lõppema maksimaalselt aasta jooksul, küll leitakse, et mootorrattaga sõitmine on motosport ning seda leping ei kata. Paljud edumeelsemaid tingimusi pakkuvad kindlustusfirmad kindlustavad ainult USA või Ühendkuningriigi kodanikke.

(veel …)

Pärast kaht siinveedetud nädalat jõudis eile kätte aeg oma kompsud kokku pakkida ning end jälle teele asutada. Kui mõned erandjuhud välja arvata, on lahkumine alati raske. Sest eneselegi märkamatult hakkad juuri ajama, sätid asjad oma käe järgi. Ja mugavused! Inimene harjub mugavustega nii kergesti!

Kuid seekord tähendas see lisaks lahkuminekut sõpradest, keda me varem ei tundnudki, kuid kellega koos veedetud aeg oli üdini positiivne. Jah, minna oli raske, kuid minema pidi, sest… nii labane kui see ka ei tundu, on meil ju plaan ja eesmärk teha maakerale 1000 päevaga ring peale. Unistus, mille nimel sai mitu aastat tööd tehtud. Nüüd on see unistus elus.

(veel …)