7. oktoobri hommikul jätsime Brüsseliga hüvasti ning tee viis meid läbi Eurotunneli Inglismaale. Täpsemalt tähendab see, et sõitsime Prantsusmaal, Calais’s mootorrattaga rongile ning rong viis meid Folkestone’i, Inglismaale. Et valisime sõiduks keskpäevase aja, saime üle väina soodsaima hinnaga – mootorratta pilet maksis 42 EUR (tipptunnil on maksumuseks üle 80 EUR – samas teadjad räägivad, et hinnad on pidevas muutumises). Siinne vasakpoolne liiklus on algul muidugi parajalt segadusse ajav, kiirteel sai lihtsasti hakkama, ent asulates tuli ette nii mõnigi riskantne moment, kuid ajapikku hakkasin sellega harjuma. Leidsime oma hotelli Heathrow’ lennujaama lähistel kobamisi üles. Algul viskasime nalja, et “siit lendab vist lennuk iga kahe minuti tagant üle”, hiljem pidime tunnistama oma eksimust – tegelikult tõuseb Heathrow’ lennuväljal lennukeid iga minut, kui mitte sagedamini. Pole vaja vist mainidagi, et müra on kohutav.
Ajatäiteks nautisime ka kulinaarseid elamusi – Inglise erid:
Seda siis selleks, et hiljem ise vesistada saaks neil päevil, kui meie kõhutäiteks on vaid priimusel kokku keeratud supilurr. 😀
Peab veel ütlema, et 4 varurehvi ja täislastis ratast tõmbab kohati häirivalt palju tähelepanu – kiirteel pea iga mööduva auto aknast tuleb näha pead pööravaid inimesi, samuti tulevad julgemad ligi bensiinijaamades, söögikohtades ja kõigis seni oldud hotellides. Peamiselt stiilis “kust tulete?”, “ümber Maailma?!?!?”, “seda võis oletada küll, vaadates teie ratast”. Euroopas pole me enamasti sellist huvi kohanud, pigem Lähis-Ida reisidel – ju siis tõesti näeb meie ratas sellises seadistuses “huvitav” välja. Õnneks saame nendest rehvdest loodetavasti Buenos Aireses lahti, nii et saab ehk vähema tähelepanuga edasi kulgeda.
8. oktoobril viisime oma ratta transpordifirma hoole alla. Tsiklit üle andes pidime loobuma nii mõnestki vajalikust asjast – mootoriõli, WD-40, rehviparanduskomplekt – ikka turvakaalutlustel. Õhtul meenus mulle, et kohvrisse võib olla jäänud veel mõni surveballoon rehviparanduskomplektist. Nende rangest keelustamisest räägiti meile küll, et võivad järsul temperatuuri ja rõhu langusel plahvatada (kaubalennukil pole just samad tingimused, mis reisilennukil), nii et auk lennuki välisseinas sees. Helistasin järgmisel hommikul transpordifirmasse, et on võimalus, et mõni selline ohtlik asi jäi veel kohvrisse. Nemad muidugi ütlesid, et ratas juba kasti pandud, ent kui selline küsimus õhus, ju siis tehti ta mingist otsast lahti, et üle kontrollida. Samas anti ka teada, et enne kolmapäeva-neljapäeva me ratast Buenos Aireses ei näe. Kahju küll, sest olime arvestanud, et kohtume temaga taas esmaspäeval. Igal juhul on kuidagi väga tühi tunne on olla ilma rattata. Loodame südamest, et näeme oma ratast teiselpool lompi.
Õhtul sõitis meile külla ka kohalik sõber Denis, kellega esimest korda kohtusime 2005. aastal Rumeenias teel Iraani ja mees võttis eelmine aasta ette ka motomatka Eestisse. Tegi Inglise moodi meile pint‘i õlut välja ja saime ka temaga hüvasti jätta.