Lisaks füüsilise trennile tuleb lihvida ka tsiklisõiduoskust. Eriti just ees ootavate karmimate tee- ja teedeta olude jaoks (mis ümbermaailmareis see mööda masendavalt igavaid ja liiklusrohkeid peateid ikka oleks…). Tallinnas elades sai oskuste lihvimisega tegeletud peaasjalikult Männiku karjääris – enamasti pehmes ja sügavas liivas, Tartumaal on samuti erinevaid karjääre, panemaks end proovile tehnilisemas sõidus.

(pildid Oti ja Nicki poolt)

Eks veerand tonni kaaluva rattaga on maastikusõit omaette kunst, sest seda ei saa mitte kuidagi võrrelda ca 100 kg kaaluva puhtaverelise (liikluskõlbmatu) krossi- või enduurorattaga. Aga kui vilumus käes, on GS-i näol tänu madalale raskuskeskmele ja laiale veovahemikule (juba madalatelt pööretelt tulevale väändemomendile) tegemist üllatavalt maastikuvõimelise rattaga. Kui kiirus pole primaarne, läheb ka selle rattaga sinna, kuhu vaja.

Siin üks kehvakese kaameraga tehtud videolõik, kus koos poolenisti täis laaditud kohvritega (sealt ka see kolin) sõitu tegin:

Aeg-ajalt sai muidugi ka külg maha pandud, kuid eks see käib asja juurde – küsige või kõige kogenumatelt Dakari ralli professionaalidelt. Enamasti juhtub see madalamate kiiruste juures – just siis on ratas kõige ebastabiilsem, kuna rattad ei ole endasse piisavalt inertsi salvestanud. Juhuslikult jäi üks “laks” ka kaadrisse 🙂 Keerake heli kõvemaks, et kuulda, millist häält pool-tühjad alumiinimkohvrid kive rammides teevad, niiet terve karjäär kajab:

See juhtus kiirusel 40-50km/h, kui hindasin oma rehvide märja muda haaret kurvis üle, esiratas “seebiseks” läks ja lihtsalt alt ära sõitis. Sõitsin piruetiga kividesse. Kiirust ja heli arvesse võttes jäi küll mulje, et parempoolne kohver on täielikult väändunud ja mõlkis. Küll aga oli ratast püsti tõstes ja mudast puhtaks tehes üllatus suur – vaid väiksed mõlgid ja kohver õrnalt kõver.

Ehk kulus see apsakas ettevalmistuse eesmärgil marjaks ära ka – sai kohvrite tugevust testida, kui terve ratas ühe peale maandus.

Tulemus oli selline:

Suuresti päästis kohvri hästi läbi mõeldud nurga lahendus, mis ei lasknud sellel maaga “kiskuma” hakata. Olen suhteliselt kindel, et täisnurkse kasti kujulise kohvriga oleks selle kukkumise tagajärg olnud pigem number “8” kuju meenutav. Plastikust kohvrid oleks tõenäoliselt raamide küljest lihtsalt lahti rebenenud.

Veidi kõver sein sai ilusti sirgeks tõmmatud väga lihtsate meetoditega:

Kokkuvõtvalt: kvaliteetsed alumiiniumkohvrid roolivad! 🙂

Harjutame maastikusõitu ka kahekesti rattal olles, nii, et mõlemad oleme püsti. Kiirused tuleb siis muidugi maha keerata, sest siis pean kahe inimese kaalu oma kätega tasakaalustama ja vastavalt “reguleerima” kui ratas all viskleb, küll aga on püsti olles ratta stabiilsus suurem. Selline kahekesi-püsti-sõidutehnika pole muidu matkajate seas üldsegi levinud, seetõttu on kahju, et pole kolmandat kätt, kes seda filmiks. Kõrvalt võib see isegi natuke naljakas tunduda. 🙂