Hiljuti sai tehtud eelviimane osa kaitsesüste. Oleme nüüd juba paar kuud käinud Merimetsa haiglas vanu vaktsiine pikendamas ja uusi tegemas (kõike ei saa ju korraga!), kõik ikka selleks, et välisilma karmid tõved ei saaks meid pika sõidu jooksul ebameeldivalt üllatada. Tänaseks oleme oma antikehapagasisse pakkinud järgmised:

1. Kõhutüüfus (pikendatud)
2. A-hepatiit (pikendatud)
3. Teetanus-difteeria
4. B-hepatiit (2 süsti, kolmas aasta pärast)
5. Marutaud (3 süsti)
6. Kollapalavik
7. Ja veel “puugitõve” (puukentsefaliidi) pikendus, kohalikuks tarbimiseks.

Õlg näeb välja nüüd nagu narkomaanil.

Ei tea kas oleme nüüd pommikindlad?

“Where you from, sir?”      

“Estonia.” 

“Aaa… Astoria?” 

“Ee… No, Estonia!” …ja jutukaaslane on segaduses. 

Kes enam mäletab, mitu korda oleme end leidnud taolise dialoogi osapoole rollis. Juhtus seda ju nii Süürias kui Jordaanias, iraanlaste jaoks olime külalised Hispaaniast või Austraaliast – mis parasjagu tuttavam oli. Asi muutus selgemaks, kui selgitasime, et meie naaberriigid on Venemaa ja Soome, või viitasime Skandinaaviale. Tegelikult tahan öelda, et Eestis on mõnus olla. Väga muhe – vinüül ketrab parajasti head muusikat, maitsev kohv ja muidu chill, nagu tänapäeval kombeks öelda, sohva peal. Kolm elementi, millest matkal võib tihtipeale tõsist puudust tunda… Peaks vist ikka kuhugi ühe gloobuse või maakaardi torkama, et saaks kaugete maade inimestele näidata, kust me tegelikult tuleme…

Öeldakse, et ühel tõsisel motoekspeditsioonil on pool “rõõmust” tsikli ettevalmistus. Nii ta kipub olema…

Siin mõned tehtud modifikatsioonid:

(veel …)