Kodus veidi oldud, puhatud ja mõtteid seeditud – on aeg otsad kokku tõmmata.

… ehk vastused mõnele tihti kuuldud küsimusele.

Parim varustus?

Mu naine, kes kandis hoolt, kui olin haige või muidu madalseisus.

Mis olid eriti kiiduväärsed asjad, mis meiega kaasa reisisid?

• MSR Packtowl – superkerge, superkompaktne, kiiresti kuivav rätik;
• Vaude vabaajapüksid (Kariinal) – kerged, kompaktsed, mittekortsuvad, kiiresti kuivavad, pidasid vastu kolmele aastale igapäevasele kasutamisele;
• Rootsi sõjaväe priimus (piiritusepõletiga) – pole ühtegi liikuvat osa, klappi ega ventiili; odav, pommikindel ja ruumisäästlik;
• BMW sõiduülikonnad Rallye 2 ja Savanna 2, millele polegi midagi ette heita. Läbimõeldud disain – sobivad suurepäraselt nii palavasse (mitmed avatavad-suletavad ventilatsiooniavad, heledad värvid) kui külma (lihtsasti välja võetav Gore-Tex vooder, mida kannatab ka iseseisvalt selga panna) kliimasse ning on rohkelt taskuid kuhu oma asjad ära panna.
• Gerbings’i elektrisoojendusega jakid, mis käivad sõidujakkide alla ning mille temperatuur on reguleeritav – ilma nendeta oleksime Alaskal või kasvõi siinsamas sügiseses Euroopas kringliks külmunud. Huvitaval kombel pidime neid kasutama suures osas Lõuna-Ameerika Andide mägedes, Namiibias, Lõuna Aafrika Vabariigis ning Lesothos – rääkige veel, et lõunamaad on soojad!
• Sigma DP2 digikaamera – võiks öelda, et ulmeline reisikaamera, vaadates kui väike ta on ja milline ebareaalne tonaalsuse kvaliteet sealt välja tuleb. Praktikas tuli välja veel teine hea omadus: fikseeritud (st mittesuumitav) objektiiv, mis inspireerib sind loovalt pildistama ja paremat kaadrit otsima. Muidugi keskformaadi suuruste füüsika vastu ei saa miski, aga kui vaja kompaktset tasku mahtuvat reisikaamerat, millest üle ootuste professionaalse välimusega pildid välja kukuvad, siis Sigma DP-seeria roolib. Samas kindlasti ei sobi Sigma DP-seeria kaamerad täiesti algajatele – aeglasevõitu “vanakooli” kaamera ja puudub täiuslik automaatpildistamise režiim.
• 12″ Apple’i MacBook Pro alumiiniumkerega sülearvuti – olgugi, et esimene 15″ versioon läks “aia taha” sellele mudelile omase graafikakaardi tüüpveaga (ja kuigi Apple parandas vea ka garantiiväliselt tasuta, on 15″ sülearvuti heale pildile vaatamata tsiklimatkale ikkagi veidi liialt suur), pidas 12″ versioon ülivapralt vastu kõikidele vibratsioonidele ning kukkumistele. Ning nagu Apple’i raalidega ikka – tööd teha on nendega ülimugav – lihtsalt lülita sisse, tee oma töö ära ja lülita välja. Punkt. Ja nii aastaid järjest. Sülearvuti kohta jagus toorest jõudu, et HD-videot täismahus töödelda ja 12″ ekraan näitas ennast enam-vähem ideaalse kompromissina, et teha detailsemat pildi- ja videotöötlust, ent samas oli ruumisäästlik. Kariinaga kahekesi vaadates kannatas telkides ka “filmiõhtuid” teha – aku pidas vastu julgelt kahe täispika filmi jagu.
• Mitas E-09 siselohvita tagarehv kolmanda maailma radadele – odav, augukindel, üllatavalt hea haare mudas ja liivas ning nublurehvi kohta ülihea kestvus – meie omal oli mustrit alles ka pärast 20 000 kilomeetrit. Ehk lubab rasketes kolmanda maailma teeoludes murevabalt kulgeda ja ei ole vajadust tagavararehvide kaasaskandmiseks. Ilusatel asfaltteedel kulgejatel seda rehvi ei soovita – ütleks, et märjal asfaldil lausa eluohtlik rehv.
• Garmin eTrex Vista HCx – odav ilmastikukindel värvilist kaarti kuvav reaalselt taskusse mahtuv GPS, millel pole tobedat väljaulatuvat antenni. Oli suureks abiks nii tsiklile kui navigeerimiseks linnapeal või matkaradadel. Meie oma kulus lõpuks nii ribadeks, nii et ümbritsev kumm kõik liimist lahti tulnud ja värv ultraviolettkiirgusest maha koorunud – aga endiselt töötab laitmatult ja peab vett! Ainus miinus on aeglasevõitu kuvamine, kui väga andmeterohkeid kaarte kasutada (Europe/USA City Navigator, aga saab ka nendega majandatud).

…ja asjad, mis nii väga ei hiilanud?

• Suhteliselt viletsad (ehkki laheda välimuse ning hea ideega) olid Light My Fire spork’id ehk kahvli ja lusika hübriidid – nad on odavad ja kerged, kuid kuna on valmistatud plastmassist, siis kipuvad murduma. Üleüldse on lisaks kergusele ja kompaktsusele väga oluline tegur asjade vastupidavus ning oludesse sobimine, sest katki läinud / läbi kulunud asjadele võib mujal raske olla asendust leida.
• Küllaltki mõttetuks on osutunud igasugune vihmariietus, mille oleme ostnud, sh BMW poolt valmistatud kallid vihmakombinesoonid – pärast paari kasutust lihtsalt ei pea vett ja kõik.
• Jube hulk igasugu laadijaid-adaptreid koos juhtmetega, mida on lihtsalt liiga palju kaasas tassida. Kahju, et kaamerate jms tootjad suuresti kõik oma akusid ja laadijaid tarbijale peale suruvad ja pole saada kompaktset universaalset laadijat.

…ja asjad, mida meil kaasas ei olnud, ja millest reaalselt puudust tundsime?

• Tsiklikate – alguses oli meil küll üks kaasas, kuid saatsime ta koju tagasi, sest võttis liiga palju ruumi. Teinekord on hea tsiklile peale visata, sest mida inimesed (eelkõige muidugi pikanäpumehed) ei näe, selle järgi ei saa neil tekkida ka ahvatlust; samuti on see hea peale visata pikematel merereisidel, kaitsmaks mootorrattast soolaveepritsmete eest, mis mõjuvad halvasti nii juhtmestikule kui värvimata metallosadele;
• Veekindlad “säärikud”, mis saab sõidusaabaste otsa tõmmata (ja mis saapad ära katavad), sest meie kulunud saapad enam vett ei pea.
• Muidugi hakkliha-koorekaste, kotletid, boršisupp, keefir, kohukesed, magusad kõrsikud, kama, Mesikäpa kommid jms hea Eesti kraam…

Kas Eestis valmistatud Hillebergi telk on oma krõbedat hinda väärt?

Igatepidi on, kui hindad kergust, läbimõeldust ja vastupidavust. Meie kasutuses olnud Hilleberg Nammatj 3 on üks kergemaid saadavalolevaid nelja aastaaja telke üldse, samas Hillebergi tippmaterjalide puhul ei tähenda kergus kestvuse lühiajalisust – meie näitel 370+ korda (ööd) kinni ja kokku pandud ja raskeid olusid läbinud telk, mis veel ikka töötab. Samas näiteks meie eelmine, keskmise hinnaklassi telk kulus ribadeks pärast 80 korda (ööd) ja samas kaalus kaks korda rohkem. Hillebergil oleme vaid korra pidanud vahetama välistelgi ja sisetelgi ukse lukud (pärast umbes 200 ööd, kusjuures Hilleberg saatis meile uued lukud täiesti tasuta kolmandasse maailma järele).

Kas suur BMW GS on hea valik?

On, kui sõit on kahekesi ühel rattal ja mõlemad inimesed on Euroopa keskmistes mõõtmetes ning soovivad ka veidi mugavust. Tuleb siiski öelda, et kui tagaistuja  on alla 170 cm ja 60 kg ja sõitja 180 cm või alla selle, on valikuvariandid kõvasti suuremad ja ei pea olema sedatüüpi suur ratas – mugavaks sõiduks sobib kõik vahemikus 600-1200 cm3, ekstremistid saavad kahekesi ka 50 cm3-ga hakkama – kõik sõltub kuhu ja mis “radadel” sõita soovid. Tänaste ülikõrgete kütusehindade juures on matkamisel BMW-de puhul tugevaks argumendiks ka kütusesäästlikkus, mida võib pea alati pidada üheks parimaks töömahu/aastakäikude kaupa.

Kett või kardaan?

Matkaks kindlasti kardaan. Kogu see distants ja räpane olustik ketiveoga läbida, iga jumala päev jännates, käed, püksid ja terve tsikli tagaosa pidevalt õliplekised (olgu siis automaatõlitiga või mitte) ei mahuks kindlasti minu kannatuste piiridesse. Oleks tore, kui tootjatel tuleks ka kergemaid “keskklassi” (600-800 cm3) mootorrattaid kepiveoga. Ainus kardaani häda ongi hetkel see, et enamasti on see väärt süsteem külge poogitud vaid suurtele “mammutitele” (800+ cm3 mootorrattad).

Parim amort?

Hyperpro, pika puuga. Ja kallid motomehed, kellel tõsisemad matkaplaanid: palun ärge uskuge kogu seda netipromo Öhlinsi, Wilbersi jms kohta, mida nii palju netiavarustes näeb, sest neid kasutavad peaasjalikult “pühapäevasõitjad”, kes Euroopa või USA headest teedest (sh headest kruusateedest) eriti kaugemale ei jõua.

Ekspeditsiooni lõplikes numbrites:

• Päevi: 1126 (sh. 27 Eestis)
• Läbisõitu: 170 564 km
• Riike külastatud: 70 (Rootsi, Taani, Saksamaa, Belgia, Holland, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Argentina, Brasiilia, Uruguai, Tšiili, Boliivia, Peruu, Ecuador, Colombia, Panama, Costa Rica, Nicaragua, Honduras, Guatemala, Belize, Mehhiko, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia, Ida-Timor, Indoneesia, Malaisia, Tai, Kambodža, Laos, Nepal, India, Pakistan, Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia, Kenya, Uganda, Tansaania, Malawi, Mosambiik, Lõuna Aafrik Vabariik, Lesotho, Namiibia, Angola, Kongo Vabariik, Gabon, Kamerun, Nigeeria, Benin, Togo, Ghana, Burkina Faso, Mali, Mauritaania, (Lääne-Sahara), Maroko, (Gibraltar), Hispaania, Portugal, Šveits, Itaalia, Sloveenia, Austria, Tšehhi, Poola, Leedu, Läti)
• Telgis magatud öid: 369
• Kõrgeim temperatuur: +46°C (Dasht-e-Luti kõrb, Iraan)
• Madalaim temperatuur: -2°C (Boliivia)
• Pikim sõidupäev kilometraazhilt: 970 km (Argentina)
• Pikim sõidupäev ajaliselt: 17 tundi (Alaska, USA)
• Kõrgeim punkt: 5385 m (GPS, Chang La kuru India Himaalajates)
• Madalaim punkt: -152 m (GPS, Lac Assal Djiboutis)
• Suurim kiirus: 167 km/h (GPS, Argentina)
• Lõunapoolseim punkt: S 54° 51’ 17,5’’ (Lapataia, Ushuaia, Argentina)
• Põhjapoolseim punkt: N 70° 13’ 10,5’’ (Deadhorse, Alaska, Ameerika Ühendriigid)
• Offroad-kukkumisi: 55
• Kukkumisi asfaldil: 1
• Kokkupõrkeid teiste sõidukitega: 4 (ei sisalda väiksemaid “pumpse”)
• Peatamisi politsei poolt: 37 (v.a. kontroll- ja piiripunktid)
• Korrumpeerunud politseinike poolt välja mõeldud liikluseeskirjade rikkumisi: 3 (üks “kiiruseületamine” Argentinas ja üks Costa Ricas ning “sissesõidukeelumärgi eiramine” Malis – nõuti vastavalt 300 USD, 70 USD ja 40 USD  – aga korrumpeerunud mentidele ei maksa me põhimõtteliselt)
• Hoiatusega lõppenud liikluseeskirjade rikkumisi: 3 (üks 5 km/h kiiruseületamine Austraalias; 90 km/h sõit Boliivias, kus ühtegi kiiruspiirangumärki pole, aga riigis tohib vaid 80 km/h sõita; autode vahel liiklusummikus sõelumine Chicagos, USA-s – väheseid kohti maailmas, kus selline asi keelatud)
• Trahviga lõppenud liikluseeskirjade rikkumisi: 0
• Läbipõetud tõsiseid haigusi (ei sisalda suvalist kõhulahtisust, väikest palavikku, külmetust jms): 5 (kõrgushaigus, bronhiit, düsenteeria, toidumürgitus, malaaria)
• Varastatud asju: 3 (digifotokaamera, ööseks tsikli peale jäetud piirituse- ja poolik õlipudel)
• Kadunud asju: 5 (müts, kaks roomatti, sokipaar ja aluspüksid)
• Teiste mootorratturitega koos sõidetud kilomeetreid: ∼1140 km
• Kolvilööke: ∼816 000 000
• Teelejäämisi: 3 (rehvi purunemine Brasiilias, reduktori laagri purunemine Laoses, raami purunemine Kenyas)
• Tõsiseid tehnilisi probleeme: 13 (6x Wilbersi amort, 2x Öhlins amort, 1x käigukasti laager, 2x katkine tagaraam, 1x puruks sõidetud kütusepaak, käigukasti lekkimine)
• Tsiklipesukordi: 11
• Bensiini põletatud: ∼8500 liitrit
• Mootoriõli kasutatud: 76 liitrit
• Mootoriõlifiltreid: 16
• Õhufiltreid: 10
• Tagarehve paigaldatud: 15
• Esirehve paigaldatud: 11
• Tühjaks läinud rehve: 10
• Esipiduriklotse: 6
• Tagapiduriklotse: 7

Täname kõiki meie toetajaid, kellel oli meisse usku ja tänu kellele on meie unistus täiel kujul teoks saanud ning sealjuures meie motivatsiooni kõrgel hoides selle ka lugejateni viinud. Meiepoolne sügav kummardus!!!

Ja nüüd, küsime oma lahketelt lugejatelt luba areenilt mõneks ajaks ära kaduda. Kui mingeid potensiaalselt huvi pakkuvaid, kirjanduslikke vms teadaandeid tuleb, eks siis anname aeg-ajalt jälle märku. 🙂