“Hullud olete peast või? Seal on ju terroristid!” Kahe käe sõrmedest jääks vist puudu, kui tahaks kokku lugeda kõiki neid kordi kui meid enne matka Iraani, “kurjuse telje riiki”, hoiatada või ümber veenda püüti.

Tegelikult puutusime seal kokku ehk ühe lahkema ja sõbralikuma rahvaga maailmas.

Meedia loob müüte, meie aga tahame teada saada, kuidas mujal asjad tegelikult on. Selleks pole vaja muud kui kohale minna. Läbi aastate on meie reisikaaslaseks ja liikumapanevaks jõuks olnud mootorratas. Miks? Usume, et mootorrattal matkamine võimaldab saavutada ümbritsevaga tihedat kokkupuudet, rikastades ja võimendades sellega uutest paikadest saadavaid elamusi. Siiani ei ole me transpordivahendi osas oma valikut kahetsenud (lähemalt saab mootorratta kohta teada rubriigist “Moto”).

Meie ise, üks füüsik/muusik/fotograaf ja teine pr-spetsialist/tõlk/vokalist, kes me oleme koos elanud üle 8 aasta, tegime tõsisema motomatkamisega algust 5 aastat tagasi. Siin on meie matkade kronoloogia:

• 2003 - Austria
• 2004 – Kesk- ja Lääne-Euroopa (kaugeim punkt: Ceuta, Aafrika manner)
• 2005 – Iraan (vt ka reisikirja)
• 2006 - Skandinaaviamaad
• 2007 – Süüria ja Jordaania (vt ka reisikirja)

Aga kaua sa niimoodi edasi-tagasi ikka sõelud! Niimoodi jätkates on peagi Poola ka kinnisilmi sõidetav, ning tahes-tahtmata jääb ükskord ka puhkuseaeg liiga lühikeseks, et jõuda rattal sinna, kuhu hing ihkab. Siit ka plaan – mitte enne tagasi tulla, kui maakerale on ring peale tehtud!

_______________
 

Margus Sootla

Sünd.: 1981
Haridus: Tartu Ülikooli fundamentaalfüüsika (BSc).
Mida teeb projekti raames: juhib mootorratast, pildistab, programmeerib kodulehte.

Kariina Tšursin

Sünd.: 1983
Haridus: Tartu Ülikooli prantsuse keel ja kirjandus (BA),
avalikkussuhted ja teabekorraldus (BA), konverentsitõlge (MA).
Mida teeb projekti raames: loeb kaarti, kirjutab artikleid, toimetab kodulehte.

 _______________

Nii et kas nüüd või alles 25 aasta pärast – kui kogunenud varandus maha müüdud, lapsed suureks kasvanud ja keskeakriis tabanud. Küll aga teha sama asi läbi oma elu parimates, produktiivseimates aastates, tundus palju ahvatlevam idee… Ja siin see pikk ponnistus nüüd on…

Võiks ju küsida:

Miks ei tee me praeguses eas parem karjääri? Miks ei osta edevat autot? Miks ei võta kinnisvara soetamiseks pangalaenu, ei investeeri oma tulevikku? Miks hülgame moodsa elu hüved?

Need võtmeküsimused iseloomustavad hästi tänase päeva tegelikkust, millest vaid vähesed söandavad kõrvale vaadata.

Meie vastus sellele küsimusele on lihtne: selle kõige asemel on meil kirg. Kirg avastada iseennast ja ümbritsevat meie ümber, mis on sedavõrd suur, et lubab kõik ühiskonna poolt peale surutud ebavajalikud väärtused julgelt, häbi tundmata, maha matta.

Vinge auto asemel on meil mootorratas, hubase kodu asemel telk. Selmet maailma läbi teleri vaadata, elame reaalsust ise läbi. Materiaalse asemel otsime hingelist rikkust.

Kuigi terve eluea taustal on see kui valgussähvatus – kiire ja ere – ning valus maandumine argiellu saab varem või hiljem paratamatuseks, talletub see meie teadvusse elu lõpuni ja rikastab jätkuvat teekonda kuni küünal kustub… Üks elu on ainus, mis meile antakse, ning nagu öeldakse, ei tasu kahetseda mitte neid asju, mis tehtud, vaid neid, mis tegemata jäävad. Kindlasti kahetseksime tulevikus unistuse ellu viimata jätmist.