Gunung!
Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.
Kui olime selliselt tervelt nädal aega (isegi pikk aeg meie jaoks – arvasime ju, et mõnest päevast piisab) olesklenud, leidsime, et aitab küll, ning võtsime taaskord suuna läände.
Ja nii me jätsimegi Baliga ja tema asukatega hüvasti…
Järgmiseks peatuseks sai Jaava – saar, mille puhul on muuhulgas tähelepanuväärne ka see, et tegemist olla kõige tihedamalt asustatud piirkonnaga maailmas.
Siiski sai meile saarele jõudes juba üsna pea selgeks, et vaatamata meie hirmule leida eest hullumeelne liiklus ning läbi lõputu küla kulgevad teed, võib ka kõige suurema asustustihedusega paigas leida rahulikke kohti. Üheks selliseks, pisut kummastavaks kohaks on Ida-Jaava suurimaks vaatamisväärsuseks peetav Gunung Bromo (gunung tähendab indoneesia keeles vulkaani, kuid ütleks, et ka tähendust teadmata kõlab see suurelt ja ähvardavalt, nagu üks õige vulkaan ikka).
Pidevalt tossu välja ajav Bromo asub keset suurt liivamerd, mis on ääristatud võimsa kaldeeraga – sellega, mis jäi alles kunagisest Tenggeri vulkaanist. Bromo kõrval seisab üks teine vulkaanikoonus – Batok, ning selle taustal võib eemal silmata Jaava kõrgeimat mäge, Gunung Semeru’t.
Parim aeg vulkaanide nägemiseks on mõistagi selge ilmaga. Et praegu on Indoneesias vihmaperiood, siis me suuri lootusi millegi hingematvalt kauni ja ebatavalise (räägitakse ju Bromost ja seda ümbritsevast maastikust kui lausa millestki ebamaisest) nägemisele ei pannud. Kuid hommik oli päikeseline, ning selleks ajaks, kui olime vulkaanide juurde jõudnud, ei olnud pilved veel jõudnud valgust matta, ning ainukeseks takistuseks suurepärase vaate teel oli vulkaanist endast tõusev mädamunalõhnane väävliaur, mis kogu ümbruse õrna loori sisse mähkis.
Bromoni jõudmiseks tuli sõita üle liivase kraatripõhja. Täheldasime, et kohalikud võrrimehed tunnevad end oma kergete sõiduriistadega liivas nagu kalad vees. Meil suure raske rattaga nii lihtne ei olnud, ja suutsime korra ka külje maha panna, kuid üldiselt saime edukalt hakkama.
Juba altvaates nägi vulkaan välja väga efektne, valge aurupahvakas energiliselt taevasse sööstmas.
Kuid Bromo otsa on võimalik ka ronida, ja kraatri sisemusse kiigata, ning seda me tegimegi – kes siis ei tahaks näha maapõues pulbitsevat laavat? Nali naljaks, kraatri servalt laavat muidugi ei näe (või kui näeks, siis oleks ilmselt viimane aeg jalad selga võtta ning vulkaanist ohutusse kaugusse põgeneda), kuid seda, mismoodi kraatri põhjas olevatest hiiglaslikest pragudest pahinal väävliauru välja tuleb, nägime küll – oli see alles vaatepilt!
Mõnus oli kogu selle asja juures see, et ehkki tegemist on populaarse vaatamisväärsusega, olime seal pea ainsad turistid – ilmselt käivad suuremad rahvamassid sealt läbi päikesetõusu aegu, sest just see pidavat olema kõige maagilisem, maailmalõputunnet tekitav hetk. Meie jõudsime sinna varajasel ennelõunal, kui seal ei olnud peale paari välismaalase ja kümmekonna kohaliku kedagi. Tõsi, kauba- ja teenusepakkujad olid sellele vaatamata kohal, nii et kui olime pisut kaubelnud, leppisime kokku ratsasõidu poolele teele mööda vulkaani üles – et ei peaks foto- ja videovarustust tervet pikka maad üles vinnama. Meie “giid”:
november 24th, 2009 kell 9:47 p.l.
Väga lahedad pildid ja veel parem jutt sel juures. Kuidas Gessu vastu on pidanud kah?
november 25th, 2009 kell 6:06 e.l.
Näeb nüüdseks päris hirmus välja (pesemata iidamast-aadamast, kõik need kukkumised, mõlgid-kriimud, murdunud ja kulunud detailid) aga jookseb nagu õlitatult – ptüi ptüi ptüi 🙂
november 25th, 2009 kell 11:19 e.l.
Vulkaani pildid õhust on eriti ässad.
Olge tublid.