[singlepic=427,530,400]
Meie edasiviivaks jõuks oli 1998. aasta BMW R1100GS, mis oli projekti stardipaugu kõlamise ajaks läbinud 81 000 km.
Põhjused, miks valik just selle mudeli kasuks langes (suvalises järjekorras):
- Tegemist on igati väärika isendiga, mis on enam kui kahekümne viie aasta jooksul ümbermaailmareisidel korduvalt edukalt proovile pandud: BMW GS-id on ümber maakera enim ringe teinud kahesilindrilised mootorrattad, mis tähendab suurt “tuuninguosade” turgu ja tohutul hulgal tehnilist know–how’d.
- Tänu telelever-tüüpi esivedrustusele ja madalale raskuskeskmele omab ta head kandevõimet (tehase seadistuses 207 kg) ja juhitavust ka maksimaalse lubatud kaalu (450 kg) korral.
- Sobib hästi halbadel teedel sõitmiseks, piisav offroad-võimekus.
- Seal, kus keskmine mootorratta generaator (250-400 W) jääb hätta, võimaldab oma klassi ratastest võimsaim, 700 W generaator probleemideta ära toita meie soojendustega jakid (ca 150 W), käepidemesoojendused (50 W), tuled (ca 120 W), sissepritse, aku laadimise ja rahuldada mootori tööks vajaliku voolutarbimise.
- Lihtne, kerge hooldada (bokseri asetus, vähe plastikut, kardaanivedu, õhkjahutusega mootor), sh pikk hooldusvälp (iga 10 000 km järel vahehooldus ja iga 20 000 km järel põhihooldus)
- Peab vapralt vastu väiksematele “avariidele” – vähe plastikut ja pole külgmisi spoilereid, mida puruks kukkuda
- Hea madalpöörete väändega mootor on raske matkaratta üks paremaid omadusi
- Kuivsidur (kombinatsioonis laisalt pöörleva mootori ja eraldatud käigukasti õliga, tänu millele võib mootoris julgelt odavamaid autoõlisid kasutada, mida on igal pool maailmas saada)
- Cross-spoke kodarveljed (oluliselt tugevamad valuvelgedest, samas võimaldavad kasutada õhukummita rehve, millel on pikem eluiga, vähem tuleb ette aukude paikamist ja on seetõttu turvalisemad)
- Madal kütusekulu antud töömahu kohta
- Piduritel väljalülitatav ABS-süsteem
- Ja kirss vahukoore otsas: palju üle keskmise fanaatilisi omanikke 😉
Kiidetud ja laidetud BMW paralever-kardaanülekanne. Meie oma oli laitmatult 10 aastat ja üle 80,000km töötanud. Mitu ketikomplekti see teeks suure väändega mootori all, arvestades, et üle poole sõidetust on kruusa ja mudateed?
Rutiinsed hooldustööd: klapivahede kontroll/reguleerimine, küünalde vahetus, drosselklappide sünkroniseerimine, õli vahetus jms. on nagu “lumme lasta” lihtsad bokseri peal.
Kuigi hindasime, et ratas viiks meid ümber Maailma ka tehase seadistuses, tegime “südamerahuks” veel järgmised modifikatsioonid:
- Touratech Hard Part raamitoetus
- Tagaraami toetuse tugevamaks keevitamine (kodukootud)
Wilbers(kooles kohe alguses)Öhlins(kah puruks) HYPERPRO (ainus vastu pidanud) tagaamort- Leo Vince summuti koos pikendusega
- MRA tuuleklaas
- Taga- ja esiporilaua pikendus (kodukootud)
- Radiaatori kivikaitse (kodukootud)
- 35mm juhtraua kõrgendused
- GS Adventure 32-liitrine kütusepaak (üle 500 kilomeetri autonoomsust)
- Paagist välja viidud bensiinifilter (kodukootud)
- Teleleveri põrutuskaitse (kodukootud)
- Topelt-esituled (kodukootud)
- Tagaistuja jalatugede madaldused
- ProjectVND alumiiniumkohvrid
One thought on “Moto”