Reisiettevalmistused ammu tehtud - kallid vaktsiinid manustatud ning asjad kokku pakitud - asusime viisade kättesaamisega samal päeval kohe Iraani poole teele. Kuupäevaks oli siis 4. august ning vastus küsimusele, kas ja kuidas me ikkagi Iraani Islamivabariiki sisse saame, oli kõike muud kui selge - puudus meil ju mootorratta riiki importimiseks nõutav dokument ehk carnet de passage en douane. Kuna eelnevalt olime kuulnud juhtumitest, kus ühel või teisel moel oli suudetud oma sõiduk ilma selle paberita ikkagi riiki sisse nihverdada, siis lootsime, et ehk õnnestub meilgi. Lisaks olid meie kõrvu kostunud teated selle kohta, et Iraanis on enam kui 250 kuupsentimeetrise mahuga mootorrattad keelatud (meie omal oli neid välja panna 1100).Kuna ärasõit sattus õhtusele ajale, jõudsime samal päeval läbida vaid 300 kilomeetrit, kuni panime oma telgi üles kusagil Lätis, karuputkede keskel. Muuseas, juba sõitmise ajal oli hakanud vihma sadama ning telgi ülespanek toimus üsna tugeva vihmasaju tingimustes. Märgades riietes telki ronides lootsime, et ehk läheb sadu peagi üle, ent varsti pärast seda lisandus sellele veel tugev tuul, mis pani telgi võdisema ning ei lasknud meil kokkuvõttes järgmiseks päevaks korralikult välja puhata.

5. augustil sõitsime läbi alles jäänud Läti, kogu Leedu ning suurema osa Poolast. Miskipärast on nii kujunenud, et sõidame nendest riikidest alati praktiliselt hetkegi peatumata läbi, ehkki tegelikult on nendeski kindlasti palju asju ja kohti, mis vääriksid äranägemist. Lihtsalt meie mõtted uitavad noil hetkil juba reisi sihtkohas, seadeks eesmärgiks võimalikult kiire päralejõudmise. Poola on meie jaoks muidugi alati sümboliseerinud rööpasse sõidetud teid ning minimaalselt muutuvat maastikku, mis ei ole just kuigi atraktiivsed asjad.

6. august tõi endaga kaasa veidi mägisema Lõuna-Poola, pakkudes natukenegi vaheldust seni domineerinud tasastele põllumaadele. Läbisime ka Slovakkia, mille Tatrad avaldasid meile sügavalt muljet. Õhtupoolikul jõudsime Ungarisse. Taaskord Budapestis olles tekkis tunne, et seda linna tahaks kunagi lähemalt avastada - kuidagi eriline aura on sellel. Pärast Budapesti võtsime suuna itta ning öö hakul panime oma telgi maha kellegi põllumaal. Kui siiani olime kulgenud läbi riikide, mida me ka juba varem väisanud olime, siis alates 7. augustist algas meie jaoks tundmatu maa. Lõuna ajal jõudsime Rumeenia piirile, mis üllatas meid meeletult pikkade järjekordadega, mis tähendas seda, et riiki sisenemiseks pidime ootama enam kui tund aega. Rumeeniasse sisenedes torkas meile koheselt silma kõikjal valitsev vaesus ja viletsus, mis vast kõige drastilisemal moel avaldus kohutavalt auklikes teedes - kätt südamele pannes võime öelda, et just seal olid kõige halvemas seisukorras teed, millel me eales sõitnud oleme (kui kruusateed ja remonditavad teed muidugi välja arvata), ent õnneks olime reisiks valinud karmides oludes sõitmiseks mõeldud reisienduuro. Samas näiteks maastik on ilus. Nii läkski ükskord nii, et peatusime kusagil külavaheteel eesmärgiga maastik pildile jäädvustada, kui äkitselt oli meie mootorratta ümber üks kümmekond mustlaslast, kes küll tahtsid, et neist pilti tehtaks, küll mangusid kommi ning püüdsid kõikvõimalikke lukke avada. Õnneks suutsime siiski piisavalt kiiresti reageerida ning minema sõita, nii et kõik asjad peale prahi (mis oli meil kõige lihtsamini ligipääsetavasse kohta pandud) jäid alles. Taolistele süngevõitu seikadele vastandusid aga meie mälusse salvestunud imearmsad pildid külakirikusse kiirustavatest vanamemmedest – kellel rohkem jaksu künka tippu püstitatud pühamusse jõudmiseks, kellel vähem – kõik musta riietatud. Ühes linnakeses tegime tutvust ühe šotlasest mootorratturiga (Rumeenias nägime üldse vaid kolme-nelja mootorratast), kellest olime enne juba mitu korda ja tema meist samuti mitu korda mööda sõitnud. Mehe nimeks oli Denis ning ilmnes, et tema on teel Istanbuli. Olles kaalunud mitmekesi reisimise plusse ja miinuseid, otsustasime, et proovime koos Istanbuli jõuda. Kui olime läbi jõudnud imeilusast Karpaatide piirkonnast, hakkas juba hämarduma, ning otsustasime peatuda Pitesti linnas ühes hotellis. 

Kui me 8. augusti hommikul ärkasime, sadas vihma nagu oavarrest. Otsustasime, et ei lase end sellest häirida, ning peagi olime juba teel Bukaresti suunas - sellele linnale mõeldes tulevad silme ette esiteks hallides toonides ning arhitektuuriliselt üpriski raskepärase lahendusega hooned, ning teiseks vaesele linnapildile vastanduv Ciaucesku palee – tõeliselt pompöösne ehitis!  Bukarestist võtsime suuna Musta mere ääres asuva Constanta linna suunas, et sealt siis piki merekallast Bulgaariasse sõita. Mereäärsed linnad olid ootuspäraselt turiste täis, ning lääneliku ilmega linnapilti vaadates tuli tihti mõttesse küsimus „Kas me oleme tõesti Rumeenias?“ – nii suur on kontrast Rumeenia lääne- ja idaosa vahel. Tegemist oli ehtsa näitega selle kohta, kuidas turism ühe piirkonna arengule kaasa aidata võib.  Õhtupoolikul ületasime Bulgaaria piiri. Piiriületusel taheti meie käest teada saada mitmesuguseid asju, nagu näiteks seda, mismoodi on võimalik, et me vene keelt oskame. Vahetult enne pimenemist otsustasime endale telkimiskoha otsida, ning seal ta oli – ühe üksiku, ent eriti laia võraga puu all, praktiliselt mäe otsas, kust avanes hingemattev vaade teisel pool orgu paiknevale tuledesäras linnale ning Mustale merele. Päikeseloojang justkui filmis... 

Suurema osa 9. augustist läbisime Bulgaariat, mis kaarti vaadates tundub lihtne, ent Carevo’st Türgi piirini viiv tee oli üle ootuste auklik, nii et kui lõpuks pärast mõningast ekslemist (nimelt ei suutnud me uskuda, et taoline tee tõesti piirini viia võib, ning otsustasime pärast paarikümne kilomeetri läbimist sellel kannatuste rajal seda sama rada mööda Carevo’sse tagasi pöörduda, kus siiski ilmnes, et tegemist on õige teega) Türgi piiri äärde jõudsime, oli kell üpris palju. Denis oli juba Bulgaarias väljendanud muret selle üle, kui kauaks tal kütust jätkub, mistõttu otsustasime lähimast asulast bensiinijaama otsima minna. Läbi Kirklareli linna sõites kuulsime äkitselt veidrat vilinat, mis peagi paisus meile tundmatuks lauluks. Ah õigus, me oleme ju islamiriigis! Üsna pea võisime tee kõrval silmata kuplikujulise katusega hoonet ning selle kõrval seisvat raketikujulist minaretti, mille külge olid kinnitatud ruuporid. Sealt see laul siis tuligi! Tsiklid tangitud, võtsime suuna Istanbulile. Suurema osa sinna viivast teest moodustas kiirtee, mistõttu vaatamata suurele vahemaale lootsime siiski õhtuks pärale jõuda. Päike oli juba loojumas, kui viimaks Istanbuli jõudsime. Kuna Denisel oli olemas ettekujutus, kuhu me täpselt minema peame (ta oli seal varem käinud), siis sõitsime tema järel. Eks see õige koha leidmine oli üpris keeruline, sest linn on kohutavalt suur ning liiklus on täiesti hull, ent viimaks maabusime siiski Sinise Mošee läheduses paiknevas noortehostelis, mis kandis nime Sinbad. Mootorrattad said ketistatult ja lukustatult hotelli ette jäetud. Veidi puhanud, otsustasime teha lähiümbruses väikese jalutuskäigu ning ära maitsta ka kohaliku kebab`i - tegime seda ühe restorani terrassil, kuhu kostusid suurepäraselt kõrval asuvas restoranis mängiva rahvamuusika ansambli helid. Lauale toodi imemaitsev, aurav türgi leib, mille kõrvale pakuti riivjuustu – tegemist oli lihtsalt imelise kooslusega. See on üks sellistest hetkedest, kus sa lihtsalt oled ja püüad iga viimast kui elementi sellest hetkest endasse imeda. Kuna olime üsna väsinud, naasime pärast keha kinnitamist hostelisse, mille katusel olevalt terrassilt avanes vaade Bosporuse väinale (mis on ühtlasi piiriks Euroopa ja Aasia vahel) ning seal liiklevatele tuledesäras laevadele. Muljetest küllastunud, vajusime unne. 

10. augusti hommikul magasime kaua. Hommikust sõime hosteli terrassil, kust võis jällegi vaadata mööda väina liikuvaid aluseid - liiklus selles Vahemerd ning Musta merd ühendavas lülis toimub justkui pudelikaelas. Muide, nagu hiljem selgus, pakutakse nii Türgi kui Iraani hotellides (kõigis kus me peatusime) täiesti ühesugust hommikusööki, mis koosneb saiast, mõnest tomati- ja kurgilõigust, tükist hästi soolasest juustust, viiest-kuuest oliivist, keedetud munast ning pakist võist ja keedisest, mille juurde pakutakse piiramatus koguses teed. Söönud, otsustasime minna väiksele sight-seeing’ule. Vaatasime päevavalguses üle Sinise Mošee, kus käisime ka sees. Loomulikult tuli vaipadele astudes jalanõud jalast ära võtta. Käisime ka bazaar’is ning peatusime mitmes kohas, jahutamaks end musta teega (teed juuakse seal ohtralt magustatult ning tohututes kogustes). Pärastlõunal seisis meil ees rehvivahetus, mida teostava koha leidmiseks ning sealt naasmiseks kulus tohutult aega (elagu asiaatiline liikluskaos!), ent tehtud see sai. Pimeduse saabudes sai veel kuulatud minarettidest kostvat laulu (muide, meie hostelini kostus vahelduva eduga kolmest - neljast minaretist tulev laul korraga, mis andis huvitava efekti) ning lihtsalt tänavahelisid. Siia linna tahaks kunagi tagasi tulla... 

11. august oli viimane päev, kui me Denist nägime, sest tema suundus läbi Kreeka tagasi koju, ning meie põrutasime Iraani suunas. Ankarani oli kiirtee, sealt edasi võis aga täheldada tendentsi, et mida ida poole, seda kehvemad teeolud. Teedele lisandusid eeslid, pardid ja muud loomad. Ent ka maastik pakkus avastamisrõõmu, olles ida poole üha mägisem. Valguse hämardumisel panime telgi püsti ühel mäenõlval, mingite põõsaste vahel, kus maapinna järgi otsustades võis öelda, et seal oli kunagi lambaid vms karjatatud. Türgis võis näha ka palju hulkuvaid koeri ja nii võiski öösel kedagi telgi juures nuuskimas kuulda. 

12. augusti hommik oli üllatavalt külm, termomeeter näitas seitset kraadi sooja. Ajapikku tõusis temperatuur küll kõvasti üle selle. Peagi võisime aru saada, miks ei soovitata sealkandis öösiti liigelda – teel võis kohata mitmeid värskelt allaaetud loomi: eesleid, lambaid, lehmi ja koeri, kes ööseks soojale asfaldile magama lähevad. Kui enne sai öeldud, et mida rohkem itta, seda kehvemad teed, siis mingist hetkest alates võis suuri kontraste näha ka ehituskultuuris. Möödudes mitmetest valvepostidest, kus sõjaväelased, kalašnikovid üle õla, liivakottide vahel istusid, hakkas meile selgeks saama, et tegemist on kurdide elamispiirkonnaga. Ja see oli tõesti vaene... Kohati elasid inimesed lausa savionnides ning riietusid kulunud kaltsudesse. Kuna Iraani piir muudkui lähenes, oli viimane aeg Kariinale nõuetekohane rätt ning hõlst muretseda. Musta ei õnnestunud saada, aga otsustasime, et häda pärast käib tumesinine ka. Õhtu hakul jõudsime Dogubayazit’isse, millest Araratini on kiviga visata ning millest Iraani piir jääb 30 km kaugusele. Maabusime Orta Dogu nimelises hotellis.

13. augusti hommikul suundusime esimese asjana otsima härra Mehmet‘i, kes pidi väidetavalt tegelema piiriületusdokumentide organiseerimisega. Pärast üsna pikka ootamist tema reisibüroo eesruumis (veendusime kellegi väite vettpidavuses, et kui türklane ütleb, et tal läheb viis minutit, võib tal vabalt minna näiteks pool tundi) lubas ta meile carnet’ alternatiivi järgmiseks päevaks organiseerida. See tähendas seda, et pidime veel üheks ööks Dogubayazit’isse jääma, mis ei olnud just kõige roosilisem perspektiiv (nõustume siinkohal mitmete seal viibinud inimestega, kes kirjeldavad seda asulat kui shithole’i), ent see oli ka meie ainus võimalus. Õhtul helises meie toas telefon ning selgus, et samas hotellis peatub veel üks mootorrattur. Tegemist oli norrakast Paal’iga, kes oli oma BMW 1200 GS-iga teel Hiinasse. Otsustasime, et ületame Iraani piiri koos ning vaatame siis, mis edasi saab. Magama heites oli hinges nii mõnigi kahtlus selle kohta, kas Mehmet ikka peab oma lubadust ning organiseerib meile vajaliku dokumendi. Samuti ei teadnud me veel, kas nimetatud dokument tagab meile riiki pääsemise. Aga me siiski lootsime...

14. augusti ennelõunal leidsime end piiripunktist, kus igasugune paberimajandus võttis üle 6 tunni aega. Kariina tegeles islamitraditsioonidesse ja –praktikatesse süvenemisega (püüdis olla vait kui sukk ning mitte võõrastele otsa vaadata), samas kui Paal õpetas ühele piirivalvurile norra traditsioonilise keelpilli mängu. Viimaks kui olime Iraanis sees, tundus see ühtäkki nii veider – kõik oli teistsugune, täiesti teine maailm - olime jõudnud Iraani Islamivabariiki!!! Esimene reaalne kokkupuude ülisõbralike iraanlastega leidis aset bensiinijaamas, kus bensiini tangiti nii, et sellel lasti rõõmsalt üle paagi servade voolata. Aga mis sest – kui bensiiniliiter maksab alla krooni (olles pea kolmkümmend korda odavam kui Türgis), võib seda luksust ju endale lubada! Bensiini kvaliteet oli muidugi sellele hinnale vastav. Teel Tabriz’i kohtusime vastassuunast tuleva jaapanlasest mootorratturiga, kellel oli plaanis läbi Euroopa Lõuna-Aafrika vabariiki välja jõuda. Kuna suurlinnad meid eriti ei tõmba, otsustasime Tabriz’is mitte peatuda, ent kuna olime juba suutnud pooleldi linna sisse sõita, pidime kohalikelt väljasaamiseks juhatust küsima. Siinkohal sai Kariina ka esimese õppetunni selle kohta, mida islamikultuuris naistelt kohe üldse ei eeldata. Nimelt otsustas ta kaardi ümber toimuvas vestluses sõna sekka öelda, mille peale kohalikud noormehed sõna otseses mõttes kohmetusid ning millest Kariina tegi järelduse, et ilmselt on parem vaikida. Põrutasime edasi Teherani suunas. Kui õhtu oli käes, oli aeg endale ööbimiskoht otsida - leidsime selle piki teed kulgevas ilma nimeta asulas – 9 USD kahe peale. Sealsamas tegime esmakordselt tutvust moslemi käimlakultuuriga, mis on lääne omast mõnevõrra erinev ;) Uinusime põriseva konditsioneeri saatel. 


15. augustil jätkasime oma teekonda Teherani suunas, plaaniga põigata läbi Khal Khal’ist, kus Marguse teadmiste kohaselt pidi mingi huvitav mošee asuma. Paraku ei õnnestunud meil valdavalt pärsiakeelse viidasüsteemi abil ei mošeed ega nimetet kohta üles leida, sattusime hoopis lummavale mägiteele, mis viis meid kord üles, kord alla, kord piki hingematvaid vaateid paljastavaid mäenõlvasid, kord mägedevahelisse orgu. Meie kaart väitis, et sedasama teed pidi on võimalik Teherani välja jõuda, ent mingiks hetkeks olid teeolud muutunud üpris väljakannatamatuteks ning me olime suutnud suhteliselt ära eksida, nii et kui meile ühest külast anti juhatust, kuidas saada tagasi sinna, kust me tulnud olime, võtsime selle nõu tänulikult vastu ja talitasime sellele vastavalt. Muuseas, hirmsad augud selles mägitees olid viinud selleni, et meie kaherattalise sõbra teleleveri üks oluline mutter oli lahti logisenud, ning sõidu ohutuks jätkamiseks pidime leidma koha, kus see mutter kinni keerataks (loomulikult ei olnud meil vajaliku suurusega võtit kaasas!). Tee ääres oli mitmeid töökodasid, millest ühte otsustasimegi abi saamiseks pöörduda. Ka mehhaanikul polnud vastava suurusega võtit (muide, ta proovis läbi vist kõik olemasolevad mutrivõtmed!), ent, võtnud välja keevitusaparaadi, oli paari minuti pärast vajalikku funktsiooni täitev jubin valmis. Rõõm oli mõlemapoolne. Tasu tehtud töö eest ta paraku ei nõustunud võtma (!). Hiljem, kui mootorrattad ühe söögikoha ette parkisime, saime tunda meeletut tähelepanu – kõik tahtsid teada, kust me tuleme ja mida me Iraanis näha tahame. Ja nii käis see tegelikult igal pool kus me peatusime. Pimeduse hakul saabusime Teherani, kus helistasime Marguse tuttavale, Fatemeh’ile, kes meile bensiinijaamajaama autoga vastu tuli ning tema autoga ees, meie mootorratastega järel, meid oma koju juhatas. Paal läks hotelli ning meie jäime ööseks Fatemeh’i juurde. 

16. augustil väisasime Teherani bazaar’i, mis oli võrdlemisi igav, käisime ära Golestani palees ning Azadi väljakul. Liiklemiseks kasutasime taksot, sest iseseisvalt tasub selles enam kui 14 miljoni elanikuga linnas liigelda ainult nendel eurooplastel, kellel kindlad enesetapumõtted peas. Kui läksime panka raha vahetama, pandi meid keset ootesaali istuma, toodi teed ja koogikesi ning küsiti juba harjumuspäraseks saanud küsimusi, kõige lõpuks kutsuti veel küllagi. Otsustasime siiski iraanlaste kuulsat külalislahkust mitte ära kasutada. Tõtt-öelda olime Teheranist juba väsinud (hull liiklus, meeletu rahvasumm ning tappev kuumus), ent kuna Paal’il olid järgmiseks päevaks mingid intervjuud kokku lepitud (muide, tal oli kaasas kaamera, et kogu oma seiklusrikka reisi kohta dokumentaalfilm teha), siis otsustasime ta ikka ära oodata.17. august. Ootasime pool päeva, et Paal meiega ühendust võtaks ja et me saaksime liikuma hakata. Vaatasime MTV-d (mis on Iraanis tegelikult keelatud) ning mängisime Fatemeh’i õe, Zeinab’iga kaarte (tegemist oli mingi kohaliku populaarsusega mänguga, mida kutsuti shelem’iks vms). Nagu arvata võib, on ka hasartmängud Iraanis tegelikult keelatud, ent suletud uste ja akende taha ei näi see keeld hästi ulatuvat. Õhtuks oli siiski selgunud, et Paal ei kavatsegi veel Teheranist lahkuda, ning otsustasime, et jätkame järgmine päev teekonda ilma temata. Päikese loojudes käisime Zeinab’i ja tema sõbrannaga ära Tochal’i mäel, millelt avaneb vaade kogu Teherani linnale.

18. augusti pärastlõunal võtsime suuna Kaspia merele, kuhu minev tee läks läbi Elborz’i mäestiku. Seal kõrgustes oli täitsa mõnus, jahe. Mida enam põhja poole, seda niiskemaks õhk läks ning seda enam tundusid riided keha külge kleepuvat. Päris rannale pääsemine osutus aga hulga raskemaks kui me arvata oleks osanud. Selleni jõudsime alles järgmisel päeval, st 19. augustil, pärast seda kui olime öö veetnud Babolsaris. Nimelt ääristavad rannaäärt hotellid ning privaatelamurajoonid, kuhu sisenemist ning väljumist jälgivad väravates olevad valvurid. Pika otsimise peale leidsime kahe elamurajooni vahelt siiski „augu“, kust pääsesime kümnekonna meetri pikkusele rannaribale. Mõtlesime, et Kaspia mere nägemise oleks võinud täie südamerahuga vahele jätta, sest ega selles midagi erilist polnud. Võtsime suuna lõunasse ning otsustasime veel samal päeval läbida nii ahvatlevana tunduva Dasht-e-Kavir’i kõrbe. Natuke saime veel nautida Elborz’i rohelust ning külluslikkust, kui peagi hakkas maastik üha tasasemaks ning kuivemaks muutuma. Veel natuke, ja enam ei olnud meie ümber asustust. Ka mäed, mis meid siiani saatnud olid, lõppesid järsku, nagu lõigatult. Oli vaid sirge, horisondil lõppev tee, mida ääristas kord kuivetunud kõrbetaimedele kodu pakkuv liiv, kord pragunenud savi. Ja kaamelite poolt jäetud jäljed... Termomeeter näitas tublisi üle 40 kraadi ning tunne oli sama mis saunas olles, ent mootorrattal püsti tõustes oli tunne, nagu keegi viskaks lisaks veel leili. Tegemist oli tõesti millegi ennenägematuga. Adrenaliini lisas teadmine, et järgmine bensiinijaam asub enam kui 600 km kaugusel ning et hädaolukorras ei ole meil võimalik kellegagi ühendust võtta (sest ükski Eesti mobiilsideoperaator ei paku Iraanis roaming-teenust). Õnneks ei läinud meil seda võimalust tarvis. Päikeseloojangu ajal jõudsime Yazdi linna, kus poolkogemata, savist majade labürindis ringi ekseldes leidsime hotelli (ääremärkusena võib siinkohal lisada, et tegemist oli õdusaima hotelliga kus me kunagi viibinud oleme). Yazdist, muide, suur osa ongi savist ehitised, mille vahel võib täitsa tõsiselt ära eksida – tänavad on kitsad ja hooned on kõrged, nii et peale pruunika savist seina ei ole midagi näha. Yazdis võib kohata väga palju tuuletorne – need on ehitised, mis püüavad kinni väiksemagi tuule ning juhivad selle alla, tänavale. Aga ikkagi on palav.

20. august. Tutvusime lähemalt Yazdi, maailma ühe vanima linnaga. Alustasime Amir Chakmaki kompleksist, mida iseloomustab suurejooneline fassaad, mis on oma huvitava arhitektuurilise lahenduse poolest kindlasti väärt äranägemist. Seejärel suundusime veemuuseumi, mis pajatas kohalike kaevude ning veeammutamise ajaloost, vaatasime üle mõned mošeed (nende ilu on ikka hämmastav), ühe vangla, milles Aleksander Suur olla kunagi oma pantvange hoidnud, lisaks veel Yazdi vanima hoone ning ühe mausoleumi (sisenemiseks pidime jalanõud ära võtma, kuna põrand oli islami traditsiooni kohaselt vaipadega kaetud). Enne pimenemist käisime ära ka ühes zoroastrismiga seotud paigas, nn Vaikuse Tornide juures. Nimelt ei ole zoroastriusulistel samasuguseid matmiskombeid nagu meil – surnut ei tohi matta, sest see reostaks maad, samuti ei tohi teda põletada, kuna see reostaks õhku. Nii viidigi surnud veel mõne aja eest nendesse tornidesse lindudele nokkimiseks, kusjuures surnutega viibiv preester pidi jälgima, kumma silma linnud surnul enne ära nokivad, sest sellest pidi sõltuma see, kas hinge ootab ees helge tulevik või kannatuste rada. Jõudnud tagasi hotelli, soovitas hotelli omanik meil minna vaatama zurkhaneh’d. See on hoone (neid on terves Iraanis), milles praktiseeritakse luule ja trummipõrina saatel vanu sõjakunste, ning kogu seda etendust võib sümboolse summa eest vaatama minna. Zurkhaneh osutus meie jaoks unustamatuks elamuseks. Tagasi hotelli jõudes proovisime esimest korda elus ära ka vesipiibu.

21. augustil asusime teele Persepolise (Takht-e-Jamshid) suunas. Külastasime ka antiikvaremete poolest tuntud Pasargadae’t ning Naqsht-e-Rajab’i. Persepolis oli vägev. Kunagi, kui me koolis selle kohta õppisime, ei osanud me veel ette kujutada, et saame selle sambaid ja reljeefe oma käega katsuda, ent nähtud see „tsivilisatsiooni häll“ sai. Õhtuhämaruses jõudsime Shiraz’i, meie reisi kõige lõunapoolsemasse punkti. Kuna Teheran oli suutnud meile jäädavalt selgeks teha, et meile ei meeldi suured linnad, otsustasime järgmisel päeval alustada teed Esfahani suunas.

22. augusti pärastlõunal saabusime Esfahani, mis tundus Shirazist oluliselt rahulikum olevat. Kuidagi rohkem rohelust ja vähem suurlinlikkust. Sobiva hotelli (sellise, kus tsikli parkimine oleks turvaline) leidmine võttis kaua aega ning tekitas rohkelt peavalu. 30 USD eest me sellise siiski leidsime, ning saime võimaluse linna avastama minna. Võtsime takso ning kihutasime (tegelikult ei ole see päris õige sõna, sest ummikud olid kohutavad) Imaami väljakule. Tegemist oli tohutusuure, bazaar’iga ümbritsetud väljakuga, mille ühes otsas seisis linna tähtsaim mošee. Kuni me mošeed uudistasime, astus meie juurde üks kohalik ning hakkas meid küsitlema, et kust me tuleme ja mida Iraanis näha tahame. Peagi selgus, et kunagi varem oli ta samal väljakul kokku saanud veel kahe eestlasega (üks oli ajakirjanik ja üks töötas Hansapangas – tal olid visiitkaardid märkmikku kleebitud). Jutt sujus ning peagi olime me juba vaibapoes, kus ta töötas. Tuli välja, et kaupluse omanik korraldab väljasõite nomaadide juurde - see tundus meie jaoks väga põnev võimalus olevat ning peagi oli meil juba kokkulepe, et järgmisel hommikul sõidame nomaadide pulma. Kokku pidime saama järgmisel hommikul Shahreza linna mošee juures ning kogu lõbu pidi maksma minema 30 USD. Enne hotelli naasmist otsustasime ära käia ka „maailma kauneimal“ ehk Khaju sillal, kus Iraani noored paarid kuuldavasti tutvust sobitavad. Oli efektne küll.Miskipärast tekitas kogu see pulmaminek meis kahtlusi, ent järgmisel hommikul, 23. augustil, olime teel Shahreza‘sse. Mõned minutid pärast kokkulepitud aega oli Iraj (nii oli selle mehe nimi) kohal ning sõit nomaadide juurde võis alata. Ligi sada kilomeetrit Shahreza‘st eemal võisime kuulda mägedevahelisele kruusateele kostuvat trummipõrinat. Olimegi kohal! Tasandikule oli kogunenud suur rahvasumm, trumm põrises ning torupill hüüdis kõiki tantsima. Kõik naised olid riietunud värvikirevatesse, sädelevatesse riietesse ning lehvitasid tantsides erksavärvilisi rätikuid. Oli naiste- ja oli meestetelk, lisaks veel telgid kahele noorpaarile. Just, kahele, sest korraga peeti kaht pulma. Sestap ka nii palju külalisi. Kõrbeelanike muusika ning värvid koostoimes kuivetunud maastikuga lõid meid pahviks. Kõigi silme all tapeti üks kits ning peagi võis maitsta rasvasevõitu liha-riisirooga. Kõhud täis, hakkasid mehed mängima rituaalset mängu, mille eesmärgiks oli üksteisele kaikaga vastu jalgu lajatada, nii et kohati oli veri taga. Need, kes ei mänginud, kogunesid meie sõiduriista ümber ja nii võibki öelda, et see kujunes suuremaks atraktsiooniks kui pulm ise. Mitte et me sellega juba harjunud poleks olnud... Mitme tunni möödudes hakkas see melu meid väsitama ning otsustasime tagasi Esfahani pöörduda. Vahepeal olime suutnud Iraj’iga nii sõbruneda, et ta kutsus meid enda poole ööbima. See oli meie jaoks ideaalne variant, sest nii avanes meil võimalus Esfahaniga lähemalt tutvust teha. Linna jõudes parkisime mootorratta Imaami väljaku bazaar’i koridori ja läksime bazaar’i ennast uudistama. Üsna ootuspäraselt oli seal hulgaliselt vaibakauplusi ning veelgi ootuspärasemalt üritati meid vaipu kaema meelitada, mis neil korra õnnestuski. Mis seal siis ikka, jõime teed ning imetlesime erinevaid vaipu, kuid kuna olime neile kohe alguses selgeks teinud, et me ei soovi vaipa osta, ei hakatud meile seda ka pähe määrima. Pärast seda naasime Iraj’i kauplusse ning Margus otsustas, et meil on nomaadide vaipa vaja (kusjuures me olime kindlad, et me ei hakka Iraanist mingeid vaipu koju vedama). Ja peagi oli tehing koos ning kõigil hea meel. Never say never, nagu öeldakse. Kuna kell oli palju, parkisime mootorratta vaibapoodi ning suundusime Iraj‘i koju, kus ta pakkus meile kohalikku leiba hakkliha ja maitsestamata jogurtiga. Öö oli väljakannatamatult palav.

24. augusti hommikul, olles Iraj’iga mošee ees hüvasti jätnud, asusime läbi Zagrose mäestiku kulgevale teele Kermanshahi (mis on väidetavalt üks suurima kurdide kontsentratsiooniga linnasid Iraanis) suunas. Ühes väiksemas linnas peeti meid politsei poolt kinni, dokumendid korjati ära ning paluti politseiauto järel kohalikku jaoskonda sõita. Seal veetsime tund aega täielikus teadmatuses selle kohta, miks meid kinni peeti ning mis nüüd edasi saama hakkab – ei rääkinud seal ju peaaegu keegi inglise keelt. Päris hirmus oli, sest kui selgunuks, et me midagi valesti teinud oleme, ei oleks meil seal just palju õigusi olnud. Lõpuks anti passid tagasi, öeldi „Sorry, mister“ ning lasti meid minema. Aga kõhe oli ikka. Vahetult enne päikeseloojangut saabusime Kermanshahi. See oli teistest Iraani linnadest, mida me külastanud olime, mõnevõrra erinev (kuuldavasti oli tegemist kurdide linnaga) - tänavatel liikus üle ootuste palju noori, kellest suure osa võis klassifitseerida meie mõistes „jõmmideks“ (musklis ja jämedate kuldkettidega). Kuna olime väsinud, ei hakanud me linnaga lähemalt tutvust tegema, vaid suundusime kohe hotelli magama.

25. augustil magasime kaua ning teele asusime alles pärastlõunal. Terve päev mägiteedel kihutamist lõppes aga sellega, et meie tagarehv hakkas näitama lagunemise märke – mõrad olid sees ning mõnest kohast olid päris suures kummitükid minema lennanud. Fakt oli aga see, et Iraanist poleks me oma probleemile kindlasti lahendust leidnud. Seega ei jäänud meil üle muud, kui loota, et rehv Türgi piirini (kuhu oli meie hinnangul jäänud umbes 250 km) vastu peab ning et Türgis annab selle välja vahetada. Masenduses maandusime ühes Orumiyeh’i hotellis, kus peatus ka üks Itaalia ajalooprofessor, kelle Yamaha mootorratas oli Iraani kuumuses kohe varakult üles öelnud ning kes pidi selle tõttu oma reisi katkestama, sest keegi kohalikest probleemile lahendust leida ei osanud. Lohutasime end sellega, et meie olime vähemalt jõudnud Iraanile tiiru peale teha, mitte nagu tema. 26. augustil ärkasime vara ning asusime Bazargan’i suunas teele. Enne seda olime ühendust võtnud mehega, kes pidi meid tagasi üle piiri aitama ja talle teada andnud, et me tuleme (ehkki me ei olnud sugugi kindlad, kas me olemasoleva rehviga ka tegelikult piirini jõuame). Teel piirini suutsime korra ka ära eksida, nii et esialgse 250 km asemel pidime sõitma sadakond kilomeetrit rohkem, ning see tee kulges üle meie rehvile ebasoodsate kivide ja aukude, kuid lõpuks olime siiski õnnelikult piiripunktis. Iraanist väljasaamisega läks oluliselt libedamini kui sissesaamisega ning peagi olime taas Türgis. Dogubayazit’ist pöörasime Van’i järve suunas. Sellest itta jääval alal võis imetleda üpriski eriskummalise kujuga magmamoodustisi. Van’i järv ise oli tohutusuur ning sinakas vesi lausa kutsus ujuma, ent kuna olime vahetult pärast piiriületust saanud mõningase vihma osalisteks, siis ei olnud meil tahtmist vette minna. Lääne suunal sõites oli teel tohutult remonte ning arvukad veoautod keerutasid meeletul hulgal teetolmu üles, nii et näha ei olnud praktiliselt midagi. Hämaruses panime oma telgi ühes teeäärses männisalus üles. 

27. augustil olime alles jõudnud sõitma hakata, kui nägime meie ees teel kahte kohalikku mootorratturit. Tegime nendega tutvust ning olles neile selgitanud meie olukorda, telliti meile Ankarast kohaliku Cargobus’iga Elazig’i uus rehv. Kuna see pidi aga alles järgmisel päeval kohale jõudma, kutsusid türklased meid endaga kaasa kahepäevasele sõidule Eufrati kanjonisse. Kuna meil niikuinii midagi targemat teha poleks olnud ning kuna see tundus olevat hea võimalus ka midagi muud peale Türgi „peateede“ näha, otsustasime haarata härjal sarvist. Sõitsime Kemaliye külasse, kus tegime väikse ringkäigu. Oli tore. Hiljem võeti seltskonna peale mikrobuss ning läksime piki järsakut sõites kanjonit avastama. Sõit pakkus rohkelt adrenaliini ning unustamatuid vaateid, mistõttu soovitaks seda turistidest suhteliselt puutumata jäänud kohta julgelt ka teistele elamusteotsijatele. Öö veetsime sealsamas lähedal ühes õdusas külalistemajas. Pool ööd kostus vastasolevast külast tuulega meie rõdule tulevat trummipõrinat. Seal peeti pulma. 28. augusti hommikul pakkisime asjad kokku ning pärast seda, kui olime pererahvaga koos hommikust söönud, suundusime vaatama veel üht mägiküla, lisaks külastasime üht meest, kes kunagi oli iseseisvalt ehitanud väikesemõõdulise „hüdroelektrijaama“. Õhtul Elazig’i saabudes tuli välja, et meie rehv oli kuhugi ära kaotatud ning me otsustasime siiski riskida oma rehviga Ankarasse jõuda. Öö veetsime mingis istanduses.

29. augustil külastasime iselaadse maastiku poolest tuntud Kapadookiat, kus väidetavalt on nii mõnigi ulmefilm vändatud, ning õhtuks jõudsimegi Ankarasse ja saime rehvi vahetatud (tõdedes, et ka nii kehvas seisus rehv kui meie oma on reaalselt võimeline vastu pidama täiendavad 2000 km). Kuna kohapeal meile vajalikus mõõdus uusi rehve ei olnud, pidime leppima kasutatud (ehkki suhteliselt kobeda väljanägemisega) rehviga, mis pidi siiski kõigi eelduste kohaselt kojujõudmiseni vastu pidama. Südamed kergemad, asusime Istanbuli suunas teele. Ööbisime mingis teeäärses võsas, kus mitmete märkide põhjal võis öelda, et seal on enne meid juba kordi peatutud.

30. augusti hommikul pidime tõdema, et meie „uus“ rehv on õhust peaaegu tühjaks jooksnud. Ega’s midagi, sõitsime esimese bensiinijaamani, kus lasime rehvi taas õhku täis ning tegime kindlaks koha, kust õhk välja tuleb. Mitme luhta länud katse peale auku parandada see siiski õnnestus ning võisime oma teekonda jätkata. Teel peatati meid politsei poolt ning ilmnes, et me olime kiirust ületanud (muide, Türgis ei tohi mootorratas ka kiirteel sõita kiiremini kui 80 km/h, olles seega pidevalt teiste, 120 km/h kiirusega sõitvate autode ning veokite poolt ohustatud) - räägiti midagi 115 eurost ning „gümrük’ist“, mille peale järeldasime, et peame trahvi piiripunktis ära maksma. Suur oli nüüd meie soov võimalikult kiiresti sellest mootorrattavaenulikust riigist lahkuda, ent tahtsime veel ära näha legendaarse Trooja. Kuna see jäi võrdlemisi tee peale, käisime seal ära, ent pidime tõdema, et 10 YTL / nägu oli selle eest palju küsitud. Suundusime Canakkale’sse, kust läks praam teisele poole samanimelist väina. Praamipilet (mootorratas ja kaks inimest) oli odav – 4.50 YTL. Kuna teisele poole jõudes oli juba peaaegu pime, maabusime mere ääres, mändide vahel. 

31. augusti hommikul suundusime Kreeka suunas, ning nagu selgus, et tahetudki piiripunktis meie käest raha saada (ja ega me ei hakanud pakkuma ka). Enne piiri kohtusime ühe itaallasest mootorratturiga, kelle sõidukil polnud isegi spidomeetrit. Pärast Iraani ja Türgit tundus Kreeka kuidagi liiga tavaline, mõistagi ainult niikaua kuni me rannikule jõudsime. Meie plaaniks oli avastada Thessalonikist lõunasse jäävat Chalkidiki poolsaart. Kuna see oli ka mõõdukalt mägine, oli selle teedel sõitmine suur nauding. Sellest lähtuva Athose poolsaare tippu, kus paikneb ka samanimeline mägi ning mitmed kloostrid, meid paraku ei lastud. Õhtuks olime jõudnud läbi sõita Sithonia poolsaare rannikut ääristava tee ning maabuda ühes mereäärses kämpingus. Ujuma jõudsime alles siis, kui päike oli juba loojunud, ent vesi oli nii selge, et ka kaelani vees olles võis näha nii oma varbaid kui ka meist paarkümmend meetrit eemal hulpinud paadi põhja. 

1. september tõi endaga kaasa hallid pilved ning ei läinud sugugi kaua, enne kui hakkas vihma sadama. Thessaloniki’sse jõudes kallas juba nagu oavarrest, ent meil oli kindel plaan teekonda jätkata. Tahtsime kiigata Olümpose mäele ning seejärel suunduda edelasse, kus asuvad Meteora kloostrid. Ilm meie plaane siiski ei soosinud. Nägime Olümpost eemalt, see oli mähkunud tumehalli udupilve ning selle kohal võis näha välke sähvimas. Iseenesest oli see muidugi väga eepiline vaatepilt, kuid lähemalt uudistama see just ei kutsunud. Jätkuvat vihmasadu trotsides suundusime oma järgmise huviobjekti, Meteora kloostrite poole. Vihm andis järele ning meil avanes võimalus kaljulahmakate otsa ehitatud kloostreid näha. Võiks ju arvata, et mungad ja nunnad on nendes kloostrites seal kõrgustes ühiskonnast üpris isoleeritud, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud – tegemist on ilmselgelt väga populaarse turismiobjektiga. Vihma hakkas jälle sadama ning Margus hakkas ilmutama haigestumise märke, mistõttu meie esialgne kava sõita koju läbi meile veel tundmatute, ent ajutiselt viisavabade Albaania, Serbia ja Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviina sattus kahtluse alla. Otsustasime sõita Igoumenitsa’sse ning sealt praamiga Itaaliasse. Mõeldud-tehtud. Igoumenitsa’s ostsime pileti Ancona’sse väljuvale praamile ning peagi seilasimegi juba Aadria merel. Sõit sihtkohta vältas üle poole ööpäeva ning Margus sai end koguda. 

2. septembri pärastlõunal saabusime Ancona’sse, kust võtsime suuna põhja. Võtsime ühendust Viinis elava sõbraga ning lubasime talle järgmisel päeval külla laekuda. Kuna olime otsustanud kiirteed vältida, kulgesime üpris aeglaselt – rannikul on üks asula teise küljes kinni, nii et praktiliselt ei olegi võimalik üle 50 km/h sõita. Niimoodi venides jõudsime õhtuks Veneetsia külje alla, kus panime ennast ühe kanali ääres (uhh, sääsed!) maha. Margus oli ikka üpris liimist lahti.
3. septembri eesmärgiks oli jõuda Viini, Austria pealinna. Tee sinna viis läbi imeliste Alpide. Kui te arvate, et Alpid või Zagrosed, ühed mäed kõik, siis te eksite. Alpid on ikka isemoodi. Austrias sõitsime eranditult mööda kiirteed ning Viini jõudmine ei võtnud teab kui kaua aega. Meie sõbral on ühes raudteejaamas helistuudio, kuhu me suundusimegi. Järgnenud kolm päeva möödusid chillimise ning kulinaarsete naudingute tähe all, mis viisid Marguse tervise paranemisele. Pärast nelja nädalat kahel rattal oli äkitselt nii veider paigal olla, ent võtsime sellest viimast, sest teadsime, et koju jõudes ootavad meid ees tüütud argimured. Ühesõnaga, lükkasime neid edasi nii palju kui võimalik ilma et me ennast süüdi oleksime hakanud tundma. 

6. septembril otsustasime aga siiski kodu poole liikuma hakata. Tee oli meile juba tuttav, kuna korra olime me juba sama teed pidi Viinist koju sõitnud. Läbisime Tšehhi ning osa Poolast. Telkisime teeäärses männimetsas. 7. septembri hommikul hakkasime varakult liikuma, kuna plaanisime veel sama päeva õhtul või hiljemalt öösel koju jõuda. Varahommikuses külmas mõlgutasime mõtteid kodusest saunast. Pärast Varssavit otsustasime ära kulutada eelmisest reisist üle jäänud zlotid ning läksime ühte teeäärsesse söögikohta, kus saime väikese raha eest korraliku portsjoni guljašši ning mõtlesime, et ehk ei olegi Poola nii halb, nagu me kogu aeg arvanud oleme. Napilt pool tundi hiljem kuulus meie mootorratas ühe poolaka süü läbi mahakandmisele. Mingi ime läbi meie elusid siiski säästeti, kuid Kariina sõidutati kohalikku haiglasse, kus keegi ei rääkinud sõnakestki inglise keelt, kus talle tehti kümmekond röntgenipilti ning kus ta jäeti midagi ütlemata pooleks tunniks kuhugi koridori kärule vedelema. Lõpuks otsustati, et tal pole häda midagi (peale selle, et kõik kohad valutavad ning pea käib ringi) ning saadeti politseijaoskonda. Seal tuli meil anda tunnistusi. Kuna ka seal ei rääkinud keegi inglise keelt, kutsuti meile tõlk, kelle abil koostati poolakeelsed tunnistused, millele meie siis alla kirjutasime, teadmata päris kindlalt, mis seal täpselt kirjas on. Seejärel veeti meid ning meie risustunud mootorratas hotelli, kuhu Marguse isa ja vend meile koos järelkäruga järgmisel hommikul järgi tulid. Möödunud oli 5 nädalat seiklusi ning selja taha oli jäänud 17 200 kilomeetrit. Nii see reis lõppes…

Meil on hea meel, et saime selle loo kirja panna ning loodame, et saame sellega lugejatele anda vähemalt murdosagi kõigist nendest emotsioonidest, mida see ekspeditsioon meile pakkus.

Kariina ja Margus


Teekonna kaart Maailma mastaabis, Euroopa, Türgi, Iraan (punane tegelik, sinine joon planeeritud)

Pildid