Mauritaania on seninähtud Aafrikaga võrreldes kui teine maailm – vihmadest küllastunud rohetav savann asendub liivaväljale laiali puistatud kuivetunud rohututsakatega, asulad meenutavad enam telklaagreid kui reaalseid külasid, ning harjumatult palju on näha kaamleid. Ka inimesed on teistmoodi – heledama naha ning hoopis teistsuguse riietumisstiiliga kui näiteks Malis – siin-seal näeb vilksatamas burkat ning mehed kannavad boubou’sid – maani ulatuvaid, sügavate lõhikutega hõlste, mis ausalt öeldes jätavad küllaltki ebapraktilise mulje.

(veel …)

Mali vaatamisväärsused jäävad peaasjalikult riigi idaossa, nii et kui me Djennést lääne suunas lahkusime, ei olnud enam midagi põnevat oodata ning polnud muud, kui lihtsalt sõita, Bamakosse välja.

(veel …)

Kamerunis oli meil plaan sõita Atlandi ookeani ääres asuvasse Kribisse, kuhu jõudmiseks lõunapiiri äärest on põhimõtteliselt kaks teed – mööda asfalti läbi pealinna Yaounde, või mööda mudarada, aga see-eest otse. Kuid kes see ikka viitsib ringiga minna?

(veel …)

Kui nüüd mõtlema hakata, siis oleme Aafrikas üht- või teistpidi kokku puutunud iga külastatud riigi pealinnaga, välja arvatud Maseruga (Lesotho). Vaatamata sellele, et neis huugavates sipelgapesades pole pea kunagi suurt huviväärset, ning hea meelega sõidaks igast viimasest kui ühest suure kaarega mööda, on reaalselt ainult läbisõiduga õnnestunud piirduda vaid Dodoma (Tansaania) ja Maputo (Mosambiik) puhul. Kõigis ülejäänutes oleme veetnud vähemalt ühe öö, enamasti rohkem veel – meenutagem kasvõi pooleteise kuu pikkust boksipeatust Nairobis (Kenya), või siis nädalaid, mis on kulunud viisade ootamisele Djibouti Citys (Djibouti), Lilongwes (Malawi) või Brazzaville’is (Kongo).

(veel …)

Küll mitte nii pikk, nagu Angola – Kongo DV piiriületus, mis lõppude lõpuks teatavasti luhta läks, oli Kongo – Gaboni piiri ületamisega tükk tegemist.

(veel …)

Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.

(veel …)

Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.

(veel …)

(veel …)

Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.

(veel …)

Windhoekis veetsime pea nädala, asjatades kahe Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kongo Vabariik) viisadega. Pärast Angola viisa ajamist on Kongod muidugi kui vastlaliug – viimase oma saime kolme tunniga, ja peale täidetud ankeetide, kahe passifoto ja 700 Namiibia dollari (umbes €70) kummagi eest ei tahetud midagi. Kongo DV-l nõuded samad, ainult et hind on 750 Namiibia dollarit (umbes €75) viisa eest ning aega võtab kuni neli päeva. Eks demokraatia eest tuleb lisaks maksta 😉

(veel …)