Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.
Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.
Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.
Kristluse tulek on Etioopia ajaloos kindlasti oluliseks teetähiseks, mille mõju võime näha ja tunda tänaseni, kuid suuri tegusid tehti siin juba üksjagu varem. 400 aastat enne Kristust pandi siin alus paganlikule Aksumi kuningriigile, mille kõrgaeg jääb 3.-6. sajandisse. Üheks võimsamaks iidse maailma kuningriigiks peetav Aksum ulatus tollal Sudaani ning hõlmas suurt osa Lõuna-Araabiast. Käisime kaemas, kuidas elab selle pealinn, Aksum, täna.
Kummalisel kombel ei ole ma kusagil varem näinud kristlust praktiseeritavat nii suure pühendumusega kui siin, Aafrikas. Tänapäeva Etioopia aladel neljandal sajandil domineerivaks muutunud kristlus on usutunnistuseks umbes poolele riigi rahvastikust. Sestap pole ime, et alatasa näeb teeäärt mööda vantsimas mõnd valgesse riietatud palverändurit, käes avatud vihmavari, ning maastikul torkab silma nii mõnigi rist ja kirikutorn.
Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Al Mukallast Adenisse saamine ei ole niisama – teele jääb Abyani provints, kus ilma teeb iseseisvusliikumine ning kus kohalikku meediat uskudes iga nädal miski plahvatab. Meie jaoks tähendas see muidugi seda, et pidime jälle minema eskordiga.
Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?
See, et Omaani lõunaosas asuv Salalah on eriline, ei ole tõepoolest ming saladus. Kellele ka ei mainiks Salalah’t, ikka on reaktsioon sarnane. “See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Omaan – nii kui hakkad Salalah’le lähenema, muutub maastik kardinaalselt”. Kindlasti käib selle kirjelduse juurde nostalgiline säde silmis, mis ei kustu ka siis, kui me juba lehvitades eemalduma hakkame.
