Uskumatu (II osa)
… pikk tee oli veel ees. Tahtsime päeva lõpuks Loiyangalanisse välja jõuda, mis kvalifitseerub ikka veel pärapõrguna, ent ometi on tegemist piisavalt suure külaga, et sealt saada külma jooki ja sooja sööki. Magus illusioon sõrmede vahel olevast, kondentsmärjast pudelist jääkülma kokakoolat kulistada, samal ajal kui taevas praeb päike ning tugev tuul rebib halastamatult juukseid, toimis võimsa tõukena. Enne teeleasumist võtsime uurimisjaama varudest oma kümneliitrise veekanistri täis, millesse panime igaks juhuks sisse ka Addis Abebast soetatud veepuhastustableti – mine sa tea, mis seal kõik sees võib olla. Maitse oli muidugi kohutav, nagu sisse oleks segatud tuimestit.
Uurimisjaama valvur andis enne, kui me sügava liiva tekitatud tolmupilve ära kadusime, meile kaasa oma head soovid ning ennustused eesootavate teeolude kohta – mõnikümmend kilomeetrid veel pehmet liiva, ja siis pidavat paremaks minema.
Päev algas siis nii:
Tunnike hiljem veeresime jämedal kruusal. Ega kruusal muidu häda pole, kuid siinkohal oli tegemist tugevalt rööpasse sõidetud rajaga, kus oli väga raske joones püsida – kivid veeresid rataste all ning lagetatel väljadel hoogu koguv ülitugev tuul üritas meid aina rajalt kõrvale puhuda.
Kui esiratas järsuseinalise valliga küljepealt “hambub”, on pooltel juhtudel külg maas, sest järgnev piruett toimub välgukiirusel. Suure, raske rattaga on see pidev kompromissi otsimine sõidu kiiruse ja riski vahel. Liiga aeglaselt ei ole võimalik sõita, sest siis pole vaos püsimiseks piisavalt stabiilsust. Radade keskel ja kõrval ei ole ka võimalik sõita, sest keskosa on enamasti liiga kumer ja pehme (sedasi sõites kukud suht varsti tagasi sügavasse sissesõidetud “vakku”) ja tee kõrval enamasti liiga suured kivid ning nende all pehme liiv. Teisõnu, jälle oli võimalus mitu korda külili käia ja ratast lõhkuda.
Siis asendus kruus kividega. Mitte sellistega, nagu esimesel päeval, vaid palju-palju suurematega. Mõned neist olid maa sees kinni, mõned jälle lahti… Tavaliselt ei nimetaks seda rajaks, veel vähem teeks, kuid siin oli sellele pandud isegi number – C77. Täiesti uskumatu. Ei pääsenud siingi külge maha panemata.
Siis pööras meie rada tagasi järve äärde, ning piinarikkad kivid asendusid jälle liivaga, kuid ei kadunud ometi silmist. Loiyangalanis elavatel inimestel on kombeks öelda, et Maad luues jättis Jumal selle piirkonna viimaseks, aga kui selleni jõudis, oli ta juba nii tüdinud ja tülpinud, et lihtsalt kuhjas üle jäänud prahi ja kivid kokku.
Õhtu saabudes olime tõepoolest Loiyangalanis, ja kokakoola oli külm, tõesti külm. Pärast külma joogi pakutud elamust otsisime endale öömaja – kummalisel kombel maksis telkimine ning voodite ja värkidega hüttides ööbimine täpselt ühepalju, nii et otsustasime vahelduse mõttes hüti kasuks.
Loiyangalanisse sisenedes olime, muide, tunnistajaks, et see küla on koduks värvikatele hõimudele, kellega samal päeval küll enam lähemalt tutvuda ei oleks jaksanud, Jätsime selle põneva tegevuse järgmiseks päevaks…
jaanuar 4th, 2011 kell 2:52 p.l.
tee kõrval tundub hoopis sõidetavam pinnas olevat 🙂
jaanuar 4th, 2011 kell 4:25 p.l.
Head Uut Aastat! Nael kummi ja jõudu-jaksu teravat meelt! Sellesinase osa ja eriti selle viimase pildi järgi võiks arvata et olete planeet Maa piiridest juba välja jõudnud :)))
jaanuar 4th, 2011 kell 7:19 p.l.
supersuper
jaanuar 5th, 2011 kell 1:16 e.l.
Kaugest lapsepõlvest mäletan, et Keenias peeti kunagi autoralli mm’i, võitjaks osutus see, kes neil teedel võimalikult aeglaselt lõpuni roomas. Jabur.
Teil kohvris mõni videot salvestav kaamera veel leidub? Täitsa huvitav oleks meeleolu mõttes ka sõiduklippi näha. Või on asi netiühenduse taga kinni?
õnne uude aastasse,
paul
jaanuar 5th, 2011 kell 1:40 e.l.
google earthis oli hea pildikommentaar: “Sat amongst the volcanic wasteland surrounding the alkaline waters of this inland body of water it is one of the remotest and harshest places in Africa.” 🙂
jaanuar 5th, 2011 kell 8:57 e.l.
Head uut aastat kõigepealt 🙂
Ajendatuna Teie retkest, sai ennasti kokku võetud ja ükskord A kategooria eksamid ära antud ja sarnane rataski soetatud. Tänud Teile! 🙂
Kui kunagi kodumaile tagasi jõuate, loodan saada nn täiendkoolitust sõidumeisterlikkuse alal 🙂 Selliste kogemusega tegelasi ilmselt siit teisi ei leia.
Igaljuhul lugupidamine ja nael kummi!
jaanuar 5th, 2011 kell 7:06 p.l.
lugupidamine teie järjekindluse eest! Ohutut uut aastat ka! Peaasi, et nii teie kui ratas ühes tükis püsiks. Väga mugav on kohvitassi taga läpaka abil te peadpööritavate elamustega kursis olla. Jään teile pöialt hoides ning vajadusel ka varbaid ka risti hoides huviga jätku ootama.
jaanuar 6th, 2011 kell 2:35 p.l.
Tere.
Mäletan ,vanasti kui Dakar-i Aafrikas sõideti siis kiruti neid kiviteid maapõhja aga sõita neid kahekesi ja sellise kraamiga!! Pole ime et mehel kett maga tuli ja pidi natuke tankima. Võtke tempot maha, muidu ei taastugi ära viimaks.
Ah jaa, Margus, mis sest tagapidurist sai? Kas olete ikka ainult esimesega liikvel?
Olge tublid!
jaanuar 6th, 2011 kell 6:43 p.l.
Täpi: see on pelgalt illusioon.
Paul: kaameraid me kohvris ei hoia, kuna tsikli tagaots vibreerib kõige rohkem. Eks oleme siin-seal sõitu salvestanud, kuid mitte sel teel – lihtsalt polnud jaksu. Ja noh, ega salvestamisest ei piisa – tuleb ju veel lõigata ja kleepida jne.
Jahutaja: sõidumeisterlikkuse osas pead ehk ümber mõtlema – loe järgmist postitust 😉
Indrek: tempot maha? Rasketel lõikudel liikusime 50 meetrit korraga. Mis tagapidurisse puutub, siis lasime katkise tagapiduriga suurema osa Turkana teest läbi, ja see on loomulikult lahtisel pinnasel kõige vajalikum pidur. Sõidutehnika kujunes väga huvitavaks (ma pole vist kunagi varem nii järsult pidevalt käike alla tagunud, et agressiivselt mootoriga pidurdada), nii et nii mõnigi “külg” sai sellepärast maha pandud, et sellistes oludes elutähtis pidur ei töötanud.