Kummalisel kombel ei ole ma kusagil varem näinud kristlust praktiseeritavat nii suure pühendumusega kui siin, Aafrikas. Tänapäeva Etioopia aladel neljandal sajandil domineerivaks muutunud kristlus on usutunnistuseks umbes poolele riigi rahvastikust. Sestap pole ime, et alatasa näeb teeäärt mööda vantsimas mõnd valgesse riietatud palverändurit, käes avatud vihmavari, ning maastikul torkab silma nii mõnigi rist ja kirikutorn.
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Kõik ei ole veel kadunud. Uus adapter jõudis kohale, ning isegi töötab. Elagu!
Oodates leidsime, et Manali on küllaltki hea koht aja surnukslöömiseks. Ehkki siin suurt midagi teha ei ole, on õhk värske ning vaated vägevad. Mida rohkem põhja poole, seda vägevamaks need muutuvad. Seepärast võtsime ühel päeval ette sõidu siinsamas lähedal, umbes viiekümne kilomeetri kaugusel asuvale Rohtangi kurule.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.
Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.
Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.
Angkori templitest on tehtud nii suur turistilõks, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nende külastamisest ongi enam võimalik mingit elamust saada, või taandub kõik parimat pildistamisnurka otsivate turistihordidega trügimisele kõrvetava päikese all.
Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.
