Kõik ei ole veel kadunud. Uus adapter jõudis kohale, ning isegi töötab. Elagu!
Oodates leidsime, et Manali on küllaltki hea koht aja surnukslöömiseks. Ehkki siin suurt midagi teha ei ole, on õhk värske ning vaated vägevad. Mida rohkem põhja poole, seda vägevamaks need muutuvad. Seepärast võtsime ühel päeval ette sõidu siinsamas lähedal, umbes viiekümne kilomeetri kaugusel asuvale Rohtangi kurule.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.
Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.
Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.
Angkori templitest on tehtud nii suur turistilõks, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas nende külastamisest ongi enam võimalik mingit elamust saada, või taandub kõik parimat pildistamisnurka otsivate turistihordidega trügimisele kõrvetava päikese all.
Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.
Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Juhtus nii, et sattusime Phuketisse. Mitte juhuslikult, ent mitte ka ootuspäraselt – loogilisem valik oleks meie jaoks olnud mõni rahulikum ja idüllilisem saar, kuid juhtus nii, et Marguse ema-venda otsustasid meid kaugele maale kaema tulla, ning Phuket tundus selles mõttes hea, et siia on Eestist mugav tulla (Helsingist tšarterlennuga), ning lisaks meie “vaatamisele” saavad nad pisut ka Eesti talvekülmast võetud varbaid soojendada.
