Lesothoga on nii, et plaan sinna minna susises meil peas juba mõnda aega, kuid Pretorias asuvas Lesotho Kuningriigi saatkonnas kohatud bürokraatia tõttu oleks meil sinna tegelikult peaaegu et minemata jäänud.

(veel …)

Üks asi, mida me Põhja-Mosambiigis tahtsime kindlasti näha, on Ilha de Moçambique ehk Mosambiigi saar – ehkki mitte nii pika ja intrigeeriva ajalooga kui tänapäeval Tansaaniale kuuluv Zanzibar, kuulub seegi Unesco kultuuripärandi nimekirja.

(veel …)

Malawi järve äärest Nkhata Bays põrutasime pealinna Lilongwesse ja sealt edasi juba Mosambiigi poole, mis on meie teekonnal 45. riik.

(veel …)

Olgu öeldud, et mul olid Malawi suhtes kõrged ootused, ei tea isegi miks. Tihti viivad kõrged ootused pettumiseni, kuid mitte Malawi puhul. Avastasime eest lihvimata pärli.

(veel …)

Imre arvas, et üks koht, kus me kindlasti peaksime ära käima, on Kitulo kosk. Et kaardile polnud seda märgitud ning meie reisikirjanduses polnud seda poole sõnagagi mainitud, tundus see seda põnevam. Pealegi jäi see meile tee peale.

(veel …)

Kui tsikkel sai lõpuks kokku, oli siht üks – Nairobist minema. Ükskõik, mis suunas, kuid peaasi, et kiiresti ja kaugele. Kohapeal olemisest oli saanud küll ja küll.

(veel …)

Lõigukesi Djiboutist ja Etioopiast.

Loiyangalani on selles mõttes üks igavesti lahe koht, et seal elab tervelt neli eri hõimu – turkanad, samburud, rendilled ja el-molod, moodustades värvikireva kompoti. Tegime enne tee jätkamist külapeal hommikuse jalutuskäigu, et kõiki neid värve ja ehteid jäädvustada – vaevalt, et kusagil enam palju vingemaks saab minna.

(veel …)

Piiriületus Etioopiast Kenyasse oli täiesti mittetraditsiooniline – ei mingeid piirdeaedu, tõkkepuid ega kontrollpunkte – lihtsalt üks liivarada kesk kuivetunud ilmega maastikku viimas ühest riigist teise. Kui poleks GPS-i, siis oleks olnud täiesti võimatu öelda, millal lõpes Etioopia ja algas Kenya. Etioopia väljumistemplid saime viimase piiri lähedusse jääva küla, Omorate politseijaoskonnast – kusjuures vale kuupäevaga, sest politseinik ei teadnud, mis kuupäev täpselt oli, ning meiegi polnud päris kindlad. Kenya sisenemistemplid pidid jääma ootama meie jõudmist Nairobisse, seniks jäi meie legaalset sisenemist kinnitama vaid märge esimese teele jäänud Kenya politseijaoskonna, Ilereti logiraamatus. Varasemaid sissekandeid uskudes ei olnud sel teel juba nädalaid ühtegi välismaalast nähtud, ning kord ilmuvad, kord liiva sisse kaduvad rattajäljed andsid alust arvata, et ega see tee eriti kedagi ei näe.

(veel …)

Imetlesime neid Põhja-Etioopia maastikke mis me imetlesime, midagi sellist, nagu meile pakkusid Simieni mäed, ei osanud me päris oodata. Kui aus olla, siis kui mitte Simienid, siis ehk polekski me ehk nii kaugele põhjasuunas vuranud, vaid oleksime piirdunud Lalibelaga ja sealt põrutanud edasi riigi keskosas asuvasse Addis Abebasse. Kuid miski sinna Simienidesse tõmbas, ja nii see küllaltki piinarikas teekond ette võetud sai.

(veel …)