Kui lennuk maanduma hakkas, ei paistnud aknast kümne minuti jooksul muud kui punane udu – Quetta on ikka tõeline kõrbelinn, midagi hoopis teistsugust kui mujal Pakistanis nähtu. Liivatormi trotsides otsisime üles lennujaama kaubaterminali, ning ei läinudgki väga kaua, enne kui me Gessu seljas uutele seiklustele vastu läksime.
Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…
Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.
Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.
Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.
Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.
Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.
Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.
Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.
Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.
Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.
Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.
