Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.

(veel …)

Tegelikult ei olnud meil kindlat kavatsust Marrakechi minna, kuna kuuldavasti olla see iidne Maroko pealinn (Maroko nimigi on tuletatud Marrakechist, mis berberite keeles tähendab “jumala maad”) täis bussituriste ning hašišinäljas wannabe-hipisid. Tavaliselt turistide üleküllus midagi head ei tõota, ning Marrakechi puhul on (äärmuslike) islamiusuliste kohalike emotsioonid miniseelikutes ning muidu nappides rõivastes turistide suhtes leidnud ka valusa väljenduse – alles see oli, kui mediina peaväljakul turistide seas populaarses kohvikus lõhkes pomm, mis tappis seitseteist inimest.

(veel …)

Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…

(veel …)

Aafrikas ringi rännates ei saa kuidagi üle ega ümber orjuse teemast – ehkki meie jaoks tundub see keskagse mõistena, on orjakaubandus siin ilma teinud sajandeid ning näiteks Mauritaanias keelustatud alles 1980ndatel. Sugugi mitte vähem huvitav ei ole see, et kuigi oleme harjunud halvasti mõtlema eelkõige just orjakaubanduse lõpptarbijast ehk orjapidajast, on tegelikult sama kuritegelik roll olnud täita vahendajatel, ehk ei kellelgi muul kui siinkandi kunagistel kuulsusrikastel impeeriumidel (sealhulgas meile tuttav Abomey kuningriik), kelle jaoks orjade müük oli peamiseks sissetulekuallikaks.

(veel …)

Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.

(veel …)

Ma ei tea, kas leidub inimest, kelle jaoks Kongo Demokraatlik Vabariik (ehk Kongo DV) oleks unistuste sihtkoht – kõige muu hulgas on ta tuntud kui üks korrumpeerunumaid ning seksuaalvägivalla poolest üks hullemaid riike maailmas. Kuid vaata kuidas tahad, jäi ta meile tee peale.

(veel …)

Pealinn Luanda on mineviku kosmopoliitne linn.

(veel …)

Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.

(veel …)

Swartbergi kuru ületatud, algas Suur Karoo, ja tõepoolest, see on Karoo suure algustähega. Avar, lai, tühi, üksildane, võimas… Ei ühtegi inimest, ei ühtegi autot. Vaid mõni harv lambakasvatustalu siin-seal horisondile kerkimas ning uhkelt, aga väsinult krigisev tiivikuga veepump laisalt ringe tegemas. Siin võiks mõnda aega lausa elada, et lasta mõtetel settida, selgineda ning et hing rahuneks.

(veel …)

Kaplinnas me väga palju aega ei veetnud – nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Mitte, et tal otseselt midagi häda oleks olnud, kuid erilisi emotsioone, nagu neid võiks niivõrd legendaarse staatusega linnalt oodata, me eest ei leidnud. Aafrika kui sellise mõistes muidugi väga viks ja viisakas linn – aja või mõne Vana Maailma metropoliga segi – kuid see “miski” jäi nägemata, kuulmata, kogemata.

(veel …)