Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.

(veel…)

Nii väga kui ka ei tahaks teha reportaaži kriisikoldest, ehk mägesid rammivatest lennukitest ning sadu inimelusid nõudvatest üleujutustest, oleme me sellest kõigest isoleeritud. Varsti pärast seda, kui sündmused ka rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitsid, kadus Gilgitist elekter, kuna maalihe olla elektripostid minema viinud. Aga ei märganud küll, et kohalike seas “seal Pakistanis” toimuv mingeid kihinaid oleks tekitanud. Jah, Pakistan on siin, mägises põhjaosas, midagi kauget ja võõrast, millega end ei seostata.

Kulus kolm päeva, enne kui elekter suudeti selles 30 000 elanikuga linnas tunniks ajaks taastada, muidu käis elu generaatorite põrina rütmis. Et olemine liiga üksluiseks ei muutuks, võtsime ette käigu turule, sest kus siis veel kohalikku elu-olu kõige iseloomulikumas ja ehedamas võtmes kaeda, kui mitte seal.

(veel…)

Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.

(veel…)

Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.

(veel…)

Algul olime India toitude suhtes küllaltki skeptilised, kuid ajapikku üht-teist proovides on lausa lemmikudki tekkinud. Ja mis seal salata, ehkki üldiselt sööme hea meelega liharoogasid, siis siin oleme õppinud taimetoite hindama – valik on ju suur, ning maitsetusest on kogu India maitseainebuketi juures patt rääkida.

(veel…)

Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.

(veel…)

Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.

(veel…)

Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.

(veel…)

Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.

(veel…)

Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.

(veel…)