Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Kas teadsite, et Canon sai endale nime halastusjumalanna Kwanoni (hiina vaste Avalokitešvarale, kelle ümbersündiv kehastus on dalai laama) järgi?
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie fotokaameral on läätse sisepinnale tekkinud plekk, mis kõik pildid ära rikub. Tõenäoliselt on see niiskes kliimas pidevalt +40 C õue ja +25 C siseruumide vahet käimisest tingitud kondents, mis on sinna lihtsalt ära kuivanud. Garantii alla selline jama muidugi ei kuulu ning ainus variant on hea raha eest välja vahetada kogu läätseplokk. Paratamatult tekib mõte, et samahästi võiks juba uue kaamera osta, aga ei tea, kas on mõtet. Ei jaksa enam mõelda ka – vahel on tunne, et saadaks kogu elektroonika koju, vähem jama. Aga pagan, kui hea on pärast vaadata neid pilte võsa vahelt piiluvatest tiigritest ning mustast mustematest inimestest! Aafrika on ju midagi sellist?
Meie vana hea sylearvuti on taaskord pildi taskusse pannud – juba tuntud probleem graafikakaardiga, mist6ttu ei v6ta pilti ette. Terve emaplaat on vaja v2lja vahetada, kuid kohalikud Apple’i esindajad r22givad kui yhest suust, et aega kulub selleks garantii alla kuuluvaks toiminguks terve kuu. Mis m6ttes???
Varugem niisiis kannatust.
Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.
Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…
Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.
Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.
Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.
Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.
Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.
India elektriga on nii, et kunagi ei tea. Paar päeva tagasi tekkis Manalis ülepinge ning meie sülearvuti vooluadapter kärssas vänge plastikuhaisu ja surina saatel läbi. Võiks ju öelda, et hea, et arvuti ise ei kärssanud, kuid ilma voolutoiteta on arvuti ikka sama hea kui kasutu. Ei saa pilte töödelda, heli töödelda, teksti kirjutada. Mitte midagi ei saa teha. Arvestades, et oleme pealinnast omajagu eemal, võtab uue adaptri organiseerimine ilmselt hea aja. Palju õnne, tõesti! Käesoleva postituse kirjutamine toimub allesjänud akuressursi pealt.
Nii et päris mõneks päevaks saab olema eetrivaikus, kuni uue adaptri kuskilt leiame 🙂
