Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.
Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…
Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.
Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.
Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.
Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.
Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.
India elektriga on nii, et kunagi ei tea. Paar päeva tagasi tekkis Manalis ülepinge ning meie sülearvuti vooluadapter kärssas vänge plastikuhaisu ja surina saatel läbi. Võiks ju öelda, et hea, et arvuti ise ei kärssanud, kuid ilma voolutoiteta on arvuti ikka sama hea kui kasutu. Ei saa pilte töödelda, heli töödelda, teksti kirjutada. Mitte midagi ei saa teha. Arvestades, et oleme pealinnast omajagu eemal, võtab uue adaptri organiseerimine ilmselt hea aja. Palju õnne, tõesti! Käesoleva postituse kirjutamine toimub allesjänud akuressursi pealt.
Nii et päris mõneks päevaks saab olema eetrivaikus, kuni uue adaptri kuskilt leiame 
Pärast seda, kui olime Delhis veetnud kaheksa päeva, viskas igapäevane talumatu leitsak (pärastlõunased temperatuurid +42-45C vahel) lõpuks täitsa üle. Meile ei meeldi suured linnad, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et jääme nendesse pikalt pidama – mingeid asju ajama või probleeme lahendama. Mõnes linnas õnnestub koduneda, mõnes mitte. Delhi kuulub ilmselt viimaste kilda, nagu Buenos Aireski, kus veetsime ekspeditsiooni alguses üle mõistuse palju aega. Buenos Aires ei kostitanud vähemalt sitahaisuga igal tänavanurgal, ning seal polnud ka tüütuid rikšamehi, nii et pikemaajalisel viibimisel on tal Delhi ees mõned eelised.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
