Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.
(veel …)