Kui lennuk maanduma hakkas, ei paistnud aknast kümne minuti jooksul muud kui punane udu – Quetta on ikka tõeline kõrbelinn, midagi hoopis teistsugust kui mujal Pakistanis nähtu. Liivatormi trotsides otsisime üles lennujaama kaubaterminali, ning ei läinudgki väga kaua, enne kui me Gessu seljas uutele seiklustele vastu läksime.
Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.
Ma ei tea, kuivõrd üks piiripunkt üht riiki iseloomustab, kuid Indiasse sisenedes avastasime eest kireva rahvamassi, tolmu üles keerutavad ja lakkamatult signaali andvad veoautod ning jubeda sitahaisu. Kas just sellisena me Indiat ette kujutasime, kuid mingit üllatusmomenti ka polnud. On ta ju kummaline, kuid ühtlasi ka kuulus.
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Bangkokist sai lõppude lõpuks villand. Oli hea meel sellest liiklushullarist välja saada, ja veel enam selle üle, et väljasõit läks suhteliselt sujuvalt. Kurjad keeled räägivad, et Bangkoki liikluses sureb iga 15 minuti tagant üks rolleri- või motomees, nii et kui kiirtee kord juba rehvide all, siis ei tahtnud muud kui sellest kiiresti eemalduda, kuni piir Kambodžaga tervitas.
Selleks ajaks, kui Phuketist minema saime, oli meil merest ja randadest tekkinud piisav küllastumus, nii et enne Taisse saabumist tehtud plaani – külastada veel näiteks Samui või Phangani saart – viskasime suhteliselt kerge südamega üle parda. Asusime niisiis taas teele põhja suunas, läbides Kra maakitsust.
Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.
Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.
Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! (veel…)
