Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.

(veel…)

Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.

(veel…)

Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.

(veel…)

Et meie Iraani viisataotlused on ikka veel läbivaatamisel (juba kolm nädalat!), suundusime aega parajaks tegema Baltistanina tuntud piirkonda.

(veel…)

Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.

(veel…)

Hunza kant on tuntud kui üks vabameelsemaid piirkondi Pakistanis – naised on tänavapildis täitsa esindatud ning tõsiusklike meelehärmiks elab täiel jõul edasi islamieelne traditsioon mooruspuu viljadest kanget alkoholi valmistada.

(veel…)

Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.

(veel…)

Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.

(veel…)

Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.

(veel…)

Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.

(veel…)