Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.

(veel…)

Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.

Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.

Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.

“HQ” nupp videoakna all mängib paremas heli- ja pildikvaliteedis.

Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.

Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.

(veel…)