Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.
Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…
Seniks kuni me siin lahendusi oodates ja otsides küüsi närime, väike rõõmsamates toonides vahepala, ehk pildikesi Pakistani veoautodest.
Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
Bangkokis kulus meil ainuüksi bürokraatiale poolteist nädalat. Selleks, et tsiklit lennukiga transportida, on vajalik ohtliku veose sertifikaat (sest tsikkel sõidab süttimisohtliku kütusega), ja Bangkokis võtab selle tegemine aega. Lõpuks sai see tehtud, ning võisime oma tsikli kokku pakkida. Lennutranspordi maksumuse arvutamisel võetakse aluseks kas saadetise kaalu või mõõtmeid, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Oletasime, et meie tsikli mõõtmed (ehk mahukaal, mis arvutatakse nii, et kõrgus, laius ja pikkus sentimeetrites korrutatakse omavahel ning jagatakse 6000-ga, tulemus on kilogrammides) on kaalust ilmselt suuremad, nii et katsusime teha nii, et kast saaks võimalikult väike. Selleks sai ära võetud tuuleklaas, esiratas ning summuti pikendustoru. Tsikkel mässiti kenasti kilesse ning talle ehitati kast ümber.
Kui Khmeeri impeerium alustas allakäiku, algas teistel õitseng, sealhulgas 1238. aastal Sukhothais asutatud esimesel siiami kuningriigil. Tänapäeval peetaksegi Bangkokist neljasaja kilomeetri kaugusel olevat Sukhothaid esimeseks pealinnaks Tai ajaloos. Pärast kaht sajandit kestnud õitsengut tõusis esiplaanile aga tänasele Bangkokile üsna lähedal asuv Ayutthaya, ja nii on mõlemas säilinud esinduslikke sakraalarhitektuuri näiteid.
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.
Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.
Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.
