Phnom Penh jättis küllaltki koduse mulje. Ei oska öelda, miks, sest tegemist on ühega paljudest lärmakatest ja kaootilistest linnadest, milles oleme viibinud. Lisaks veel meeletu palavus (isegi praegusel, jahedaks nimetataval aastaajal tõuseb õhutemperatuur juba varastel hommikutundidel üle +30 C) ning igaöised lutikarünnakud meie kuuedollarilises võõrastemajatoas. Võib-olla oleme kodunt nii piisavalt kaua ära olnud, et kui kuhugi vähegi pikemalt peatuma jääda, siis seal ongi juba “kodu”. Ühe päevaga ei jõua ühte linna sisse elada, kuid meie peatusime seal koguni viis päeva – mitte vaatamisväärsustega tutvudes, vaid peaasjalikult uut Tai viisat oodates. Nii pika aja jooksul tekivad juba teatud rutiinid, ning tuttavad näodki.

(veel …)

Meie Bangkokis viibimine langes kokku Hiina uue aasta saabumisega. Kuna hiinlaste uusaastapidustused pidavat alati olema väga lärmakad ja värvikirevad, siis ei saanud me neilt loomulikult puududa.

(veel …)

Siis, kui olime arvanud, et vaevalt, et ükski budistlikest pühakodadest Tais meid enam suudab üllatada, avastasime midagi eriti kaunist. Kui muidu on templid eredates toonides, mis päikese käes niivõrd helendama löövad, et palja silmaga on valus vaadata, siis Wat Arun, India koidujumala Aruna järgi nime saanud tempel on hoopis teistsugune – maalähedastes, rahulikes toonides, nagu päikesetõusueelselt udusse mattunud maa.

(veel …)

Bangkok ei ole üldse selline, nagu ma arvasin. Kõlab ta ju kuidagi suurelt ja ehk ohtlikultki, kuid tegelikult on see kuue miljoni elanikuga linn meile jätnud positiivse mulje.

Ühele linnale annab minu arvates väga palju juurde see, kui sellest on läbi voolamas jõgi. Bangkokki on aga lisaks Chao Praya jõele õnnistatud veel ka arvukate kanalite ja sildadega, nii et linna kutsutakse täiesti õigustatult idamaade Veneetsiaks.

(veel …)

Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.

(veel …)

Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.

(veel …)

Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.

(veel …)

Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.

(veel …)

Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.

(veel …)

Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.

Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.

(veel …)