Nigeeriaga, mulle tundub, sai “kahtlane” piirkond läbi, ja nüüd oleme ilmselgelt välja jõudnud rikidesse, kuhu ka turistid tahavad tulla – kuigi Beninist või Togost ei teata laias maailmas palju, õnnestus meil mõne päevaga näha shokeerivalt palju valget kontingenti – ehk siis huvi nagu on.
Teel läbi Gaboni põhjaosa ületasime viimast, ehk neljandat korda ekvaatorit. Võiks ju küsida, miks ekvaator kellelegi korda peaks minema, sest mis ta muud on kui üks imaginaarne joon. Kuid kas pole nii, et säärased asjad, mida käega katsuda ei saa – nagu igasugu reeglid ja määratlused – on meie tsivilisatsioonis hirmus tähtsad?
Pärast seda, kui Cabindast väljumine võttis poolteist tundi aega (mingit probleemi ei paistnud olevat, lihtsalt passidega joosti ringi, tõsteti ühest kohast teise, kuni lõpuks saime väljumistemplid sisse), ja arvestades meie hiljutist kogemust Kongo Demokraatliku Vabariigi piiri ületamisega, rabas Kongo Vabariigi efektiivsus lihtsalt jalust – kümne minutiga olid passid tembeldatud ja Carnet täidetud. Isegi “head teed” sooviti. Härrased Kinshasas (ja miks mitte ka mujal) võiks eeskuju võtta.
Soyost lahkudes avanes meile korraks vaade poolikutele gaasihoidlatele, ning hiljem, merel olles, möödusime mitmest puurtornist. See oli kui pilguheit Angola tulevikku, kui vaid neid ressursse targalt kasutada osatakse. Angolale, kes enne kodusõda oli maailma üks suurimaid kohvi ja banaanide eksportijaid, on nafta ja teemantid täna põhiliseks ekspordiartikliks, moodustades pea sada protsenti riigi tuludest.
Piirilt ärasaamine võis ühest küljest olla küll kergenduseks, ent suur ebakindlus selles osas, mida edasi teha, ei olnud julgustav. Alternatiive Kongo Demokraatlikust Vabariigist ümbersaamiseks ei olnud tegelikult palju – kas sõita Angola loodepoolses tipus asuvasse Soyosse ning uurida võimalusi sealt Angola enkaavi Cabindasse saamiseks, sõita tagasi Luandasse ja katsuda sealt mingi meretranspordivõimalus leida, või… minna tagasi lõunasse ning Ida-Aafrikat mööda tagasi üles sõita.
Selliste riikide puhul, kuhu turistid eriti ei satu, võib kindel olla, et sealt tuleb midagi huvitavat, üllatavat. Nii ka Angola puhul.
Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.
Windhoekis veetsime pea nädala, asjatades kahe Kongo (Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kongo Vabariik) viisadega. Pärast Angola viisa ajamist on Kongod muidugi kui vastlaliug – viimase oma saime kolme tunniga, ja peale täidetud ankeetide, kahe passifoto ja 700 Namiibia dollari (umbes €70) kummagi eest ei tahetud midagi. Kongo DV-l nõuded samad, ainult et hind on 750 Namiibia dollarit (umbes €75) viisa eest ning aega võtab kuni neli päeva. Eks demokraatia eest tuleb lisaks maksta 😉
