Nii mõnelgi on kindlasti tekkinud küsimus, miks me galeriid täiendanud pole. Asi on aga nimelt selles, et olen täielik analoogi-fanaatik, st mulle meeldib pildistada filmile. Võib julgelt öelda, et üle 95% galeriis olevatest fotodest on filmile tehtud. Ilmselt on asi kinni maitses: suure sensoriga filmikaamera pakub pildi elulisuses ja pooltoonide rikkuses (kasutame Pentax 67 (sensori suurusega 55×70 mm, s.o. üle 4 korra suurem kui kitsa 35mm filmi- või täiskaadriga profidigipeegelkaameratel) keskformaadi tehnikat) suuremat “kogust” fotot. Suuremas formaadis film pakub emotsiooni ja annab pildile hinge, (profi-)digi pakub elegantset tehnilist lahendust ja mugavust. Maitse üle võib muidugi vaielda…

(veel…)

 Kiirelt tagantjärele veel viimastest väikestest muudatustest, millest viimased vaid mõni tund enne väljasõitu kiirelt tehtud said.

(veel…)

Oleme veidi aega “liinilt” maas olnud. Mõned perekondlikud sündmused tulid vahele.

Stardime ööl vastu 2. oktoobrit kell 00.45 Paldiski sadamast Kappelskäri sõitval laeval. Ja loomulikult on pea pulki täis ning ärevus sees – üht-teist on jäänud veel ka tsikli kallal teha ning vaja on kogu kraam kokku pakkida.

OK, aitab jutust – nii palju on veel teha!

Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…

Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)

‘Käed mustaks’ saaga neljas osa viib meid veidi kriitilisemate tööde juurde.

(veel…)

Meie kasutuses on nüüd Iridium satelliit-telefon.

Iridumi süsteem koosneb 66-st madalal orbiidil (ca 780 kilomeetri kõrgusel Maa pinnast) tiirlevast kommunikatsiooniotstarbelisest satelliidist kuuel (31.6 kraadise eraldatusega polaar-) orbiidi tasandil, ehk 11 satelliiti ühe tasandi kohta. See on hetkel üks ja ainus satelliittelefonisüsteem maailmas, mis tagab levi kõikjal, isegi maamuna poolustel.

Iga Iridiumi satelliit kaalub maistes tingimustes täistangitult umbes 667 kilogrammi ja on 4 meetrit kõrge. Üks satelliit projitseerib kosmosest 48 kiirt Maa pinnale, mida võib käsitleda kui leviala. Iga kiir on umbes 600 kilomeetrit lai. Kõne ajal viibid ligi 9 minutit ühe satelliidi poolt “nähtavas alas” kuni ülesanne antakse üle järgmisele satelliidile.

Meie silmis on see kui lisakindlustus. Kui midagi juhtub väljaspool GSM-leviala, saab abi kutsuda. Praktika on näidanud, et GSM levib “kolmandas maailmas” suurlinnadest väljaspool tänini suht lünklikult. Kuid just “kolmandas maailmas” ning väljaspool linnu kavatsemegi suurema osa ajast viibida.

Komplektis oli hulk erineva standardiga laadimisadaptreid ja muud pudi-padi, mis kulub marjaks ära.

Edaspidi saame lähedasi oma elusolekust teavitada Maa suhtes üle 28 000km/h kosmosevaakumis kihutavate seadmete kaudu.

Ja mulle kui pidevalt öötaevast imetlevale inimesele väga meeldib Iridiumi logo

Lõpuks oleme oma kalli paberi kätte saanud!

(veel…)

Tsikli transport üle ookeani on nüüd otsustatud. Selleks peame oma kaherattalise 8. oktoobriks Londonisse viima, sealt edasi Buenos Airesesse toimetab selle spetsiaalne transpordifirma, kellel on mootorrataste lennutransportimisel kogemusi, nii et on suur lootus, et kõik läheb hästi. Tsikliga peaksime taas kokku saama 13. oktoobril Buenos Airese lennujaamas, kus meid ootab ees põnev päev täis bürokraatiat ning tolli-, impordi ja mis-iganes-maksude tasumist, enne kui saame öelda, et nüüd on ümbermaailmareis tõesti alanud!

Eile oligi selles mõttes suur päev, et ostsime ära lennupiletid 9. oktoobri lennule Londonist Madriidi (British Airways, üheotsapilet kahele 2 092 EEK) ja samal päeval Madridist Buenos Airesesse (Air Comet, üheotsapilet kahele 14 081 EEK). See tähendab, et saame enne tsikli kättesaamist mõned päevad Argentina pealinnas ringi uidata.

Nüüd peame veel otsustama, kuidas täpselt me mootorrattaga Londonisse saame. Sellest lähemalt järgmistes postitustes.

Lisaks füüsilise trennile tuleb lihvida ka tsiklisõiduoskust. Eriti just ees ootavate karmimate tee- ja teedeta olude jaoks (mis ümbermaailmareis see mööda masendavalt igavaid ja liiklusrohkeid peateid ikka oleks…). Tallinnas elades sai oskuste lihvimisega tegeletud peaasjalikult Männiku karjääris – enamasti pehmes ja sügavas liivas, Tartumaal on samuti erinevaid karjääre, panemaks end proovile tehnilisemas sõidus.

(veel…)

Tükk aega pole meist midagi kuulda olnud. Põhjuseks kiired ajad – ütlesime lahti oma töökohtadest ning kolisime pealinnast ära, et täielikult matka ettevalmistustele pühenduda. Nüüd olemegi töötud ning ehkki vanemad võtsid meid oma tiiva alla, oleme põhimõtteliselt kodutud – on see majake Nõos, Tartumaal ju pelgalt ajutiseks peatuspaigaks ja laagriks enne suurt starti. Autost saime ka lahti, nii et see varandusenatuke, mis meile veel jäi, mahtus kenasti pööningule tolmu koguma ja paremaid aegu (ehk meie tagasitulekut) ootama.

Hetkel on meie suurimaks mureks mootorratta transpordi organiseerimine teisele poole ookeani. Kes on tutvunud rubriigiga “Plaan” meie kodulehel, see teab, et esimese asjana sihime Buenos Airest. Eks siis näis, mil kombel me sinna jõuame – kui algul oli plaan sõita sinna kohale Hamburgist startiva kaubalaevaga, siis alles hiljuti selgus, et sinna on detsembrini kõik kohad välja müüdud. Seega pole muud varianti, kui minna lennukiga. Kuidas täpsemalt, sellest mõnes tulevases postituses…