Muusikaretke teist osa Brasiiliasse saab kuulata siit:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Kui internetiühendus välja ei vea, siis faili saab alla tõmmata siit (hiire paremklikk ja “Save As…”).
Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.
Muusikasõbrad nagu me oleme, seadsime kümme kuud tagasi Brasiilias olles sammud üsna pea kasutatud vinüülplaatide poodi. Kohalike sõprade abiga leidsime ka need õiged poed, kus ka hinnad väga mõistlikud, mistõttu varsti oli meil koos postipakitäis Brasiilia vinüüle, mis Eestisse said läkitatud. Neist olemegi kokku pannud ühe Brasiilia muusika teemalise “raadiosaate”, mida saab kuulata siin:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Halvema internetiühenduse korral ei pruugi saadet “välja vedada”, s.t. hakkab hakkima ja katkendlikult mängima. Sellisel juhul tuleks saade lihtsalt mp3-failina alla laadida siit (hiire parema nupuga klikkida “Save As”) ja seejärel esitada arvutis või mp3-mängijas.
Seekordne saade siis 100% vinüülplaatidelt. Loodetavasti valmib kunagi ka hispaaniakeelse Ladina-Ameerika (Brasiilia on teatavasti ju ainuke portugalikeelne riik Ladina-Ameerikas) muusikale pühendatud saade, sest suur hunnik vinüülplaate on veel Eestisse tulekut ootamas Colombias meie heade sõprade juures.
Kel huvi, siis meie Lõuna-Ameerika vahekõkkuvõtet saab lugeda äsja ilmunud GoDiscoveris.
Hakkasin mõtlema, et viimasel ajal me muust nagu ei kirjutagi kui igasugu jamadest. Ometi on siin nii palju muud. Kirjutaks siis toidust – sellest, mida sööme.
Kui me polnud veel kodunt lahkunud, olin veidi mures selle pärast, kuidas mõjutab keha pikaajaline reisitoidul olemine – miskipärast kujutasin meid ette ohjeldamatult priimusel toitu keetmas, ning sestap sai kaasa pakitud ka suur karbitäis vitamiine – juhuks kui söök peaks liiga ühekülgne olema. Tegelikkus on loomulikult teistsugune – ehk tuleb see sellest, et (veel…)
Jõudsime Punta del Diablosse Uruguai idarannikul.
Sõit sinnani viis läbi soise Brasiilia madalmaa, mis oli omaette huvitav. (veel…)
Kes oleks arvanud, et napp nädal pärast Salvadori kõrvetavat päikest satume taas märgadesse, kõledatesse tingimustesse, kuid nii see on. Viimased kaks sõidupäeva on möödunud tihedas vihmasajus Uruguai poole liikudes – nähtavus on olnud väga halb (seda enam, et siinsetel autojuhtidel ei ole kombeks tuledega sõita) ning teed sadade kilomeetrite vältel remondis või niisama auklikud. Pikapeale on suur vesi hakanud ka (spetsiaalsest vihma-) sõiduvarustusest läbi imbuma – kui eile teeäärses söögikohas lõunapausiks peatusime, loksus meil mõlemal saabastes vesi, tagumikud olid märjad, samuti käed ja pead, Margusel oli vesi ka krae vahelt sisse tunginud, nii et võib öelda, et olime ikka täitsa märjad. Söögikoht oli iseteeninduslik, mis tähendab, et igaüks võib endale laduda marmiidist seda, mida hing ihkab. Haaran siis mina lusika ja sealsamas lasen sellel tagasi kukkuda.
Minu järel olevad mammid omavahel: “Ei tea mis nüüd juhtus?”
Mina: “Eeeellllllekter!”. Marmiit on voolu all.
Mammid omavahel: “Nojah, vaata, ta vaeseke on ju läbimärg.”
Üks mammidest mulle: “Ma aitan sind, näita, mida sa süüa tahad”.
Mammid aitavad mul taldriku täis laduda. Nii me siis söönuks saime, et edasi vihma trotsida. Eilseks õhtupoolikuks pöörasime ookeani äärest sisemaa poole, ning oh imet! päike tuli välja. Ootame ärevusega tänaseid arenguid ilma osas, ja loodame olla õhtuks Uruguais.
Tee Salvadorist lõuna suunas viis meid läbi Ida-Brasiilia vaesemate piirkondade – ilmselgelt olid näha erinevused võrreldes jõukama kaevanduspiirkonna Minas Gerais’iga – ei olnud seda kuulsat koloniaalarhitektuuri, vaid haigutavate akendega telliskivikastid, jätkuvalt domineerimas must nahavärv. Et rannikuäärne on madalam ja niiskem, oli sõit päris väsitav – valitses paras saun. Seda suurem oli meie heameel GPS-i juhatusel “peateelt” väiksemale, mägisemal alal kulgevale teele pöörata – kohe hakkas mõnusam.
Mõned telgist lindistatud helifoonid kusagil Santa Teresa kandis (Espyrito Santo osariik) mägede vahel:
Õhtu:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Öö:
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Hommik (vihm):
Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.
Olime lasknud GPS-il endale joonistada optimaalse tee tagasi Paraty’sse (et enne pikka sõitu Brasiiliast välja pisut lõõgastuda – nimelt sattusime eelmisel korral siin suurepärasesse külalistemajja, Pousada Guaraná‘sse – soovitame soojalt, see on superluks), kuid seda me ei teadnud, et GPS-il on suured ambitsioonid. Mingil hetkel avastasime end tõelisest mudamülkast – tagasi ei söandanud minna, liiga pikk maa oli juba tuldud, ja nii me läbi sopa veeresime – õnneks vaid kümmekond kilomeetrit, aga ütleme nii, et adrenaliini jagus. Ja tundsime puudust oma headest Heidenau rehvidest – all on Michelin Anakee puhta asfaldi suunitlusega rehv, mis mudas on nullilähedase haardega.
Õhtul Salvadori sisse sõites (tsikkel pikapi kastis) oli tunne, justkui viibiks Aafrikas. Kohutavalt palav oli, seda muidugi, kuid mitte seepärast. Pigem olid need värvid ja arhitektuur, või õigemini selle puudumine – viimistlemata majakarbid üksteise otsa kuhjumas, millel isegi aknaid ei ole ees – igaüks ise moodi, pisut nagu tondilossid. Musta ja veel mustemat värvi inimesed, oma igapäevastes toimetustes. Palmid, teistsugused kui need, mida mujal Brasiilias näinud oleme. Ja see kõik oivalise päikeseloojangu taustal…
Veetsime kaks ööd hotellitoas, mille aknast avanes lummav vaade ookeanile, ning kust oli mõnus rannapromenaadil askeldavaid inimesi jälgida. Jagame seda ka teiega:
Muide, kui hakata mõtlema meie katki/rikki läinud asjadele, siis ilmneb tõsiasi, et amort, rehv, videokaamera ja mobiiltelefon ütlesid kõik üles Bahia osariigis. Ilmselt peab siin mustade kantsis olema tegemist mingitsorti afromaagiaga, sest Salvadori jõudes hakkas videokaamera jälle osaliselt tööle (pilt on, heli pole ja töötab kuni soojaks läheb, siis hangub) – tänu sellele ka ülalolev videolõik; ning pärast Salvadorist lahkumist otsustas taas tööle hakata minu mobiil. Rehv on uus, ja amort pole rohkem lekkinud – nii et võib vist öelda, et suurem ebaõnn on meile selja pööranud 
Ainult videokaamera vajab veel parandamist, ja fotokaamera ostmist. Kaalume nüüd taas São Paulosse minekut, sest kolm on ju kohtuseadus. Pealegi on see üks hiiglama suur linn ja kui seal on maailma suurim välisjaapanlaste kogukond, siis seal peab ju ometi mingi Canoni esindus olema, et saaksime oma kaameraasjad aetud.
Üleeile hommikul startisime Vitoria da Conquistast edasi põhja suunas, et ära näha Chapada Diamantina rahvuspark – olime ometi nii kaugele tulnud, et lihtsalt tagasi pöörata tundus veider, mis sest, et veel ei olnud selge, mis seisus amort pärast teistkordset parandamist täpselt on. Umbes saja kilomeetri pärast peatusime hetkeks, et seda kontrollida. Ikka pisut õline! Otsustasime siiski riskida ja edasi sõita, ning pärast lummavate vaadetega mägiteid ja uniseid mägikülasid olime rahvuspargis kohal. (veel…)
