Käisime kohusetundlike turistide kombel Uluru – Kata Tjuta rahvuspargis. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on majesteetlike mõõtmetega monoliit nimega Uluru ning mitmest kivilahmakast koosnev ansambel Kata Tjuta ehk “mitu pead”.

(veel …)

Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.

(veel …)

Nii meie tõeline outback’i seiklus algas – kivid, tolm, kruus ja hammaste vahel krigisev liiv. Just selline ongi ühendustee keset eimidagit asuva väikelinna Boulia ja Austraalia keskosa suurima linna Alice Springsi vahel. Nimeks on sellele teele pandud Plenty Highway.

(veel …)

Siin üks väike videolõik meie igapäevarutiinist, teeleasumisest ja mõtetest, mis sel ajal peas tiirlemas. Ühtlasi näitab see video üht väga suurt ja eluohtlikku viga, mis sai sel hommikul tehtud:

(veel …)

Käesolev postitus on järjekordne näide sellest, mismoodi me kuidagi peateel ei suuda püsida ning võimalusel kõrvalteele pöörame.

Mount Isa poole kulgev tee ei olnud tegelikult igav, sest see läbis laheda vanamoelise atmosfääriga väikelinnasid.

(veel …)

Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.

(veel …)

Üleeile oli siis lõpuks see päev, kui oma asjad pakkisime ning Dorothyle ja Raulile head aega ütlesime.

(veel …)

Reede hommikul valdas mind üpriski ärev tunne – lõunaks oli meil kokku lepitud kohtumine nii tolli- kui karantiiniametnikuga meie saadetise ülevaatamiseks sadamas. Põhjust ärevuse tundmiseks oli ka – sest nii mõnigi meie eelkäijatest oli pidanud oma sõiduki importimiseks Austraaliasse välja käima koletuid summasid. Mitte seepärast, et siin oldaks väga korrumpeerunud, vaid seepärast, et iga liigutus maksab.
See, et meretransporti kasutades tuleb kauba kohalejõudmisel tasuda sihtkohamakse umbes samas suures summas kui saatmise enda maksumus, oli meile juba enne teada, nii et see ei tulnud meile üllatusena. Teatavasti on merendus eksisteerinud sajandeid, ning selle aja jooksul on suudetud süsteem nii keeruliseks ajada, et lõpuks ei saa enam keegi aru, mille eest ja kellele ta maksab. Pääsu sellest loomulikult pole, sest kauba saaja on üldiselt huvitatud kauba kättesaamisest. Ja võimalikult kiiresti.

(veel …)

Teisipäeval saabusime Sydney’sse, ning sellega võib loodetavasti alanuks lugeda uue etapi meie avastusretkel. Kasutan sõna “loodetavasti” seepärast, et tsikkel seisab veel laos ning täna on meil ees närvesöövad tunnid tolli- ja karantiiniametnikega. Tolli niiväga ei pelgagi, sest midagi keelatut me enda teada ei impordi. Küll aga põhjustab parajat ärevust (loe: sundmõtteid ja magamata öid) ees ootav karantiinikontroll. Austraalia on karantiiniseaduste mõistes väga range riik, ning kuuldavasti pidi karantiiniametnikke ärritama iga kivike ja iga surnud kärbes radiaatoris. Ja noh, kui ametnik ei ole rahul, siis on ikka pahasti. Pesime tsiklit korralikult (ja ütleks, et ta on puhas, ehkki tegemist on vana rattaga, mis lihtsalt näeb kole välja), aga ega see teadmine väga ei rahusta, sest enne meid on nii mõnigi reisisell pidanud karantiinitegelaste poolt välja kirjutatud puhastustööde eest välja käima sadu ja sadu dollareid.

Eks näis, mis tänane päev toob. Kui karantiiniametnikele miski ikka väga ei meeldi, võivad nad keelata tsikli importimise Austraaliasse. Loodame siiski, et seda ei juhtu.

(veel …)

Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.

Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.

(veel …)