Kirikust kirikusse
Gruusias on rohkelt pika ajalooga kirikuid ja kloostreid – üks vingem kui teine. Kõiki neid läbi käia me muidugi ei kavatse, aga mõned huvitavamad (ja paremini trajektoori sobituvad) valisime siiski välja.
Ushgulist edasi
Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Svaneti liikuvas pildis
Nagu ikka, HD ja üle ekraani režiim annab parema elamuse.
Tornide keskel
Kaukasus
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Meri põlvini
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.
Kuurort
Odessasse ei olnud tegelikult üldse plaanis minna – kavatsesime pärast Transnistrias käimist põrutada Kiievisse, et ära käia seal samas lähedal asuvas Tšernobõlis, enne kui võtta suund Voroneži ja Vladikavkazi peale Venemaal, et sealt minna juba edasi Gruusiasse. Et aga olime jõudnud kuulsale suvituslinnale juba niivõrd lähedale – Tiraspolist on sinna alla saja kilomeetri – siis otsustasime siiski ära käia. Isegi vaatamata sellele, et me pole suuremad rannainimesed.
Isehakatis
Lenini ees
Margus oli endale pähe võtnud, et tuleb Transnistriasse minna. Enamusel kaartidest te sellist riiki ei leia – ametlikult ei ole seda justkui olemas, sest praktiliselt keegi (peale Venemaa vist) ei ole Transnistriat tunnustanud. Ometi on neil oma valitsus, oma rubla, ning muidugimõista ka toimiv piirikontroll. Olime lugenud õuguslugusid sellest, kuidas sellesse Moldova territooriumil asuvasse “vabariiki” ei pääse ilma hulgaliselt sularaha loovutamata, ning et politsei pidi igal võimalusel püüdma väljamõeldud rikkumiste eest trahve kasseerida. Just selline koht, kuhu iga normaalne turist tahab minna!
Chișinău
… ehk meie kultuuriruumis pigem tuntud kui Kišinjov, on meie kodunt umbes 2000 kilomeetri sõidu kaugusel, ja tundus sobiva kohana, et pikast transiidist veidi taastuda, enne kui meie marsruut veidi rohkem ida suunas kulgema hakkab.
Uued tuuled
Moldova
Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…
Aasta parim reisiraamat!
Auhind välja teenitud – Gessu kevadises spas hooldust ja turgutust saamas
23. märtsil andis Go Reisiajakiri välja 2015. aasta suurima seikluse ja parima reisiraamatu tiitli, ja meil on hea meel teatada, et meie ümbermaailmaekspeditsioonist pajatav “Ühel teljel ümber planeedi” tunnistati parimaks reisiraamatuks 2015. See on meile suur tunnustus. Täname Tiit Pruulit ja Go Reisiajakirja, ning neid, kes raamatu ilmumisele õla alla panid. Ja loomulikult kõiki, kes on raamatu läbi lugenud 🙂
