Suur kanjon (ingl.k. Grand Canyon) – kes siis sellest kuulnud poleks. Tegemist on vast USA ühe tuntuima turismimagnetiga, ning meie eilne käik selle servale tõestas, et täiesti põhjendatult. Kanjoni suunas sõites kulgeb tee pikki miile mööda rantšodega ääristatud tasandikku, mis mitte kuidagi ei reeda, mis ootab ees. Ootaks ju mägisemat maastikku, mis kuidagi vaimu ette valmistaks. Aga ei! Põllud lähevad üle männimetsaks ja kohe üldse ei tahaks uskuda, et SIIN võiks asuda midagi niivõrd üüratut.
Oma esimese turismivisiidi USA-s tegime Joshua Tree National Park’i. Oma nime on see saanud lühilehise tääkliilia (ingl.k. Joshua tree) järgi, mida seal ohtrasti kasvab. Üks omamoodi huvitav, täiesti fotogeeniline taim! Loe edasi →
Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.
juuni 04, 2009Kirjutab: MargusRubriik: Kesk-Ameerika
Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses. Loe edasi →
Baja California poolsaar on koht, kuhu oleme ammu tahtnud minna. Ega niiväga täpselt ei teagi, miks. Lihtsalt paljude motomatkajate jutu põhjal on jäänud mulje, et sinna PEAB minema.
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
2100 meetri kõrgusel asuvasse San Cristóbal de las Casase linna plaanisime jääda vaid üheks ööks. Lonely Planetist loetud jutt järjekordsest koloniaalimest ei suutnud meis vaimustust tekitada, pigem olime motiveeritud asjaolust, et üks magamata öö (vt eelmist postitust) vajas kompenseerimist. San Cristóbal näis olevat selline koht, kus saab end korralikult, ilma turvalisuse pärast kartmata välja magada.
Hommikul rutates linnavalitsuse büroosse minnes, et Mehhiko teede kaarti leida, jõudsin aga arusaamisele, et selles linnas on midagi sellist, mida ei ole teistes linnades, mida oleme siiani külastanud. Nii sündis otsus jääda veel üheks ööks.
Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.
Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!
Jõudsime riiki nimega Belize. See riik on omapärane selle poolest, et erinevalt valdavast osast Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikidest ei pääsenud siin mõjule ei hispaania ega portugali kolonisaatorid, vaid pikka aega oli see hoopis briti asumaa. Nii ongi juhtunud, et kui looduse ja arhitektuuri poolest võib selle väga lihtsasti mõne naabriga segamini ajada, siis kultuur on siin täitsa teine teema.
