Hunza kant on tuntud kui üks vabameelsemaid piirkondi Pakistanis – naised on tänavapildis täitsa esindatud ning tõsiusklike meelehärmiks elab täiel jõul edasi islamieelne traditsioon mooruspuu viljadest kanget alkoholi valmistada.

Loe edasi →

Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.

Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.

Loe edasi →

Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.

Loe edasi →

Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.

Loe edasi →

Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.

Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.

Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.

Loe edasi →

Zanskarina tuntud piirkonda India põhjaosas ei satu just ülemäära palju turiste – põhjuseks esmajärjekorras asjaolu, et tee sinna on avatud vaid mõned kuud aastas, ning ka siis on tegemist pika ja piinarikka teekonnaga. Mõistuse häält trotsides võtsime selle tee rataste alla kohe, kui see nädala jagu tagasi avanes, sest piitsutustele peab ju mõistagi järgnema präänik.

Loe edasi →

Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.

Loe edasi →

Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.

Loe edasi →

Algul olime India toitude suhtes küllaltki skeptilised, kuid ajapikku üht-teist proovides on lausa lemmikudki tekkinud. Ja mis seal salata, ehkki üldiselt sööme hea meelega liharoogasid, siis siin oleme õppinud taimetoite hindama – valik on ju suur, ning maitsetusest on kogu India maitseainebuketi juures patt rääkida.

Loe edasi →