Aga kiivrijutu juurde tagasi tulles – jah, uduvisiiriga just nii ongi – kriibib ennast vastu visiiri kriimuliseks, sest kogu tolm läheb kahe visiiri vahele – sain sellest liiga kiiresti aru, sest pool minu Eesti sõitude kilometraažist tuleb kruusateedelt, kus tolmu küllaga. Minu arvates on see PinLock uduvisiiri süsteem (mida kahjuks kasutavad ka teised tootjad peale Nolani) üks kõige suuremaid läbikukumisi üldse. Patent tuleks disainerilt käest ära korjata ja lasta tal asja üle uuesti mõelda

Pärast seda oleme FogCity kleebitavat uduvisiiri kasutanud. See ei hõõru välist visiiri ehk teisisõnu kestab välise visiiri eluea ja saab ka ise polariseeruvat versiooni osta (muudab värvi vastavalt valguse tugevusele, ehk “automaatsed” päikeseprillid kõigele lisaks) – vot see lihtne ja pommikindel kleebitav “süsteem” on peaga mõtleva inseneri poolt tehtud . Kui FogCity ostad, siis sisevisiir pese väga ettevaatlikult seespoolt tolmust puhtaks (uduvastane pinnatöötlus on maru õrnuke ja kriimud on sinna lihtsad tulema). Mina lihtsalt loputan veega, siis rohkelt niisutatud lapiga korra üle ja lasen kuivada.

Tehnikat (v.a. sülearvuti) laeme tsiklil.

Ida-Timoris saime internetti pealinnas Dilis – ja seda postitust tegime seal umbes 5 tundi (internet on aeglane).

“Puu otsas kasvavat” bensiini pole veel proovinud, sest pole vajadust olnud – Ida-Timor on ka piisavalt väike, et ühe paagitäiega jõuab päris kaugele. Dilist ja ühest maakonnakeskusest, Viquequest, saime tavalist lisanditeta bensiini (89 või 91 oktaaniga parimal juhul). Klapid klõbisevad kõval kiirendamisel nii mis hirmus, aga praktika on näidanud, et see õhkjahutusega robustne traktor-boksermootor sööb absoluutselt kõike, mis talle antakse. Iraanis sai ka alla 80-se oktaaniarvuga lisanditega bensiiniga sõidetud.

Kehakaaluga on nii: mina olen umbes 2-3kg kanti juurde, Kariina samapalju alla võtnud. Nii et kõik on tasakaalus ja raskuskese on amordi rõõmuks ettepoole nihkunud