Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.

Ma ei hakka jahuma, kuidas Iraan on selle aja jooksul muutunud. Iga riik muutub, enesestmõistetavalt. Huvitavam on hoopis see, kuidas kõige nähtu ja kogetu mõjul oleme muutunud meie ise ja see, kuidas asju näeme. Seda on raske sõnadesse panna, aga ütleme nii, et taustsüsteem on hoopis teine.

Esimese islamiriigina meie maailmaavastusretkedel jättis Iraan kustumatu mulje. Ehk tuleb see ka sellest, et “kurjuse telje” asemel avastasime hästisäilinud varemete näol eest iidse kultuuri, suurejoonelise, ent samas detailideni läbi mõeldud arhitektuuri näol rafineeritud religiooni, ning ootamatult sooja vastuvõtu inimeste poolt, kelle keeles oskasime öelda vaid “tere” ja “aitäh”. Täna võime öelda, et mitte kõik islamiriigid pole samast puust. Võib-olla ei ole asi ka islamis, vaid milleski muus – on ju Iraan kõige pikemalt ühe rahva poolt asustatud maa-ala maailmas, mis on andnud võimaluse järjepidevaks arenguks.

Mõistagi ei olnud Iraani naasmisel samasugust uudsuse efekti, nagu esimest korda tulles. Tollal liikusime rohkem kobamisi, ning avastamisrõõm oli suurem. Seekord tulime juba teatud enesekindluse ja ootustega.

Yazd on ikka samasugune kui enne. Veidi arenenum ehk, ja veidi rohkem on välisturiste, kuid üldiselt on see ikka sama, vana hea “üks vanimaid linnu maailmas”, kus on palju kauneid mošeesid ning mille savimajade labürindis ära eksida.

Kusjuures see on tõeline labürint! Selles sinka-vonka liikudes võib jääda mulje, et linn on maha jäetud, sest tänavatel kedagi ei ole. Tegelikult käib elu kõrgete savimüüride taga, kuhu on peidetud hubased sisehoovid. Siin-seal satud nägema mõnd tuuletorni, mis on juba ammu välja mõeldud ehitusnipp selleks, et iga väikseimgi tuulepuhang kinni püüda ning eluruumidesse juhtida – kuna Yazd asub kõrbes, siis muidu on siin väga palav. Samuti on linnapildi lahutamatuks osaks vanaaegsed veemahutid – nendesamade tuuletornide abil juhitakse jahe õhk maa-alustesse reservuaaridesse, kus vanasti hoiti linna veevaru.

Linna heli samast kohast:

Ühel päeval tähistas Iraan islamis tähtsa tegelase, esimese imaami surma aastapäeva. Ühest kõrvaltänava mošeest möödudes kuulsime kurblikku, ent kaunist laulu – kiikasime uksest sisse ning nägime mullat ihuüksi mošees laulmas. Väljas lehvisid õhtuses kerges tuulepuhangus mustad lipud ning tunne oli pühalik.

Mõned päevad hiljem läksime taaskord kaema Iraani iidse spordiala etendust, mis meile viis aastat tagasi väga sügava mulje jättis, ning mis ei olegi tegelikult niivõrd etendus kui lihtsalt treening. Lihtsalt see, kuidas seda läbi viiakse, annab sellele tõelise vaatemängu mõõtme. Lihtsustatult nimetatakse seda zurkhaneh‘ks, mis lihtsas tõlkes tähendab jõusaali, ning sisuliselt ongi see lihaste ja vastupidavuse suurendamise harjutuste demonstratsioon, mis toimub – üllatus! – trummide tagumise ning luule retsiteerimise saatel. Tegelikult on tegemist spordialaga, mille juured ulatuvad islamieelsesse aega, ent tänasel kujul on see usuga läbi põimunud ning selle osaks on ka pühakutele austuse avaldamine. Vähe sellest, et see on visuaalselt atraktiivne ala, kus jõumehed dervišite kombel pöörlevad ning mängleva kergusega raskeid kurikaid tõstavad, vaid seda on huvitav ka lihtsalt kuulata.

See kõik on väga hea, kohe väga-väga hea, aga nüüd paluks Iraanil näidata meile ka midagi uut!

Kui lennuk maanduma hakkas, ei paistnud aknast kümne minuti jooksul muud kui punane udu – Quetta on ikka tõeline kõrbelinn, midagi hoopis teistsugust kui mujal Pakistanis nähtu. Liivatormi trotsides otsisime üles lennujaama kaubaterminali, ning ei läinudgki väga kaua, enne kui me Gessu seljas uutele seiklustele vastu läksime.

Just nii, Islamabadi turismiinfobüroo juhataja sõnul on tee Quettast ida poole, Iraani piiri äärde, mõistlik ainult siis, kui otsitakse seiklusi. Ega meil muud valikut eriti ei olnud, nii et pidime selle ette võtma, seiklusjanus või mitte.

Tegelikult omandas olemine huvitava mõõtme juba Quettas endas, kus veel enne, kui jõudsime end hotellituppa registreerida, paluti meil teadmiseks võtta kohaliku politseijaoskonna ametlik teadaanne, mis keelab turistidel pärast kella kuut õhtul hotellist lahkuda. Balochistanis, Pakistani lääneprovintsis kerkib aeg-ajalt pinnale sealne aktiivne iseseisvusliikumine, ning ka lähedus Afganistani lõunapiirile tähendab, et aeg-ajalt esineb Quettas intsidente. Taliban veel pealekauba. Linnapeal jäid silma mitmed relvakauplused, mis süvendasid kõhedustunnet veelgi.

Hommikul vara Quettast startides lootsime õhtuks jõuda 650 kilomeetri kaugusel asuva piiri äärde, kuid ilmselgelt oli meie optimism ennatlik. Juba linnast välja saamine võttis hulga aega ja kannatust, sest meiega kaasa pandud relvastatud eskort vahetas veel enne linnapiirini jõudmist mitu korda koosseisu, ja ka maanteele jõudes pidime iga kümmekonna kilomeetri järel peatuma ja uut eskorti ootama. Absoluutselt ebapädev.

Kohati oli väga tugev kahtlus, et eksordiga sõitmine seab meid vaat et veel suuremassegi ohtu, kui iseseisev liikumine. Mitmel korral tuli ette, et pidime uut eskorti ootama rahvarohketes kohtades, kus püssimeestel polnud kohe kindlasti ülevaadet selle kohta, mis või kus on toimumas. Üleüldse jäi mulje, et eskortimise loogika on neist kauge kaarega mööda läinud ja ega nad eriti ei mõista, milleks nad meile kaasa on pandud.

Ühel korral jäeti meid uut eskorti ootama teemaksu kogumispunktis, kus kellelgi jõudis kassiiriga tekkida arusaamatus, millele järgnes tee blokeerimine rahvamassi poolt. Riigis, kus relvad on vabalt saadaval, ei ennusta selline asi head, ja juba võiski näha mundrimehi oma automaatrelvi laadimas. Vahetasime juba hirmunud pilke – kui kuulid peaksid lendama hakkama, siis on ikka asi väga, väga niru.

Õnneks jõudis ka meie uus eskort kohale, ning tuiskasime sealt minema, ees valgus, taga pimedus. Õhtuks me muidugi piirile ei jõudnud, vaid alles järgmisel päeval, kui Pakistani piiritöötajatel juhtus olema streik.

Mõned pildid Balochistani kõrbemaastikest ning teel kohatud inimestest:

Vastukaaluks Pakistani tõsistele nägudele olid Iraani piiriametnikud kõik justkui auru all, itsitades nagu algklassitüdrukud. Afganistani marihuaana on siin vabalt saadaval, ole ainult mees ja küsi.

Iraani poolel pandi meile jälle eskort sappa. Või õigemini, meie passid võeti ära ning sunniti sõitma eskordi järel – kiirust ületades ja mitmesuguseid liiklusreegleid eirates. Mis sa hing teed, kui su pass eest minema sõidab, sealjuures erasõidukis. Muide siinseid kliimaolusid arvestades on pea kõik autod kas valget või helehalli värvi, nii et katsu sa linnaliikluses oma “eskort” silmist kaotada, ja ongi ta eest läinud.

Heakene küll, suuremas osas ei olnud Iraani eskorditeenus nii hull, ja enamasti koosnes laigulistes mundrites relvamehi täis tuubitud politseiautodest, kuid piiri äärest esimese suurema linna, Zahedanini pidime sõna otseses mõttes jälitama taksot, millesse koos meie passidega kadus noor sõdur, sealjuures ilma relvata. Ei tea, kes sellise eskortimise kontseptsiooni peale küll tuli.

Pärast pikka sõitu kohati lausa 46-kraadises kuumuses oleme lõpuks Bamis ja suurem osa Iraani “ohtlikust” osast on läbi, nii et paarisaja kilomeetri järel saame eskordist lahti ning jälle inimese kombel liikuda. Hurraa!

Pilte Iraani poolelt:

Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.

Islamabadist riigi läänepiiri äärde saamiseks on võimalusi muidugi rohkem kui ainult see üks, üleujutatud tee, kuid eri variante analüüsides ei jää üle muud kui surnud seis, sest üks “võimalik” tee kulgeb Afganistani piiri lähedalt, läbi Waziristani (mille kohta visatakse tihtipeale nalja, et sinna ei ole mõtet oma nina toppida, kui pole just Osama bin Ladeniga sõber), teine möödub lähedalt mingist tuumaelektrijaamast (mistõttu välismaalastele ei ole sellel liiklemine lubatud) ning üleüldse lasti seal paar nädalat tagasi bussitäis inimesi lihtsalt maha, ning kolmas läheb suure ringiga läbi mereäärse suurlinna Karachi ning sealt edasi sadu kilomeetreid läbi ebastabiilse Balochistani, kus liiklemine on võimalik ainult relvastatud eskordiga.

Kaalusime ka võimalust Iraan üleüldse vahele jätta, sest ega kaheks tükiks oleva amordiga sõitmine pole teab mis lust niikuinii, ning uurisime, mis maksaks tsikli lennutamine otse Dubaisse. Paraku olime sunnitud selle variandi ka kohe kõrvale lükkama, sest kolmekümne tuhande krooniga, mida selle eest küsiti (pluss lennukipiletid meile endile), on meil targematki peale hakata.

Kõige jaburamaks muutis olukorra veel see, et tsikli impordidokument, Carnet de Passages, lubas meil oma sõidukiga riiki jääda maksimaalselt kuu lõpuni, ehk polnud muud varianti, kui liikuda, ja kiiresti. Aga kuhu?

Uurisime võimalust panna tsikkel rongi peale ning ületada kriitilised kohad rööbastel, kuid ilmnes niigi ilmne tõsiasi, et ka rööpad on vee all ning rongid ei käi, ja pole teada, millal võiksid käima hakata.

Ahastasime ja muretsesime. Kulutasime passiameti uksi, et nad meile ometi kiiremini viisapikenduse vormistaks – sellest kujunes palju suurem peavalu, kui karta oleks osanud. Kõigepealt jooksutati meid ühest kohast teise, küsiti küll üht paberit, küll teist allkirja, küll kolmandat pitsatit, ja siis öeldi, et “tulge nädala pärast tagasi”! Viisad olid selleks ajaks juba kaks nädalat üle aja läinud ja stress missugune.

Vahepeal jõudis kätte ka nädalavahetus ning ametiasutused olid kõik suletud (nagu ise veenduda võisime – ka need, mis uksel ilutsevate siltide kohaselt on avatud). Kuna mure leevendamiseks on hea tegevust otsida, siis võtsime ette sõidu reisifoorumis soovitatud motomehhaaniku, Malik Bashiri poole, kelle juures sai sisustatud pea terve pühapäev tsikli raami sirgendades ning pisiasjade kallal nokitsedes. Gessu logisev “nokk” sai kinni liimitud, tuuleklaasi ja armatuuri murdunud kinnituskoht keevitatud, istmele pandud lapp. Amort on siinseid tehnilisi võimalusi arvestades muidugi liiga suur suutäis, mis peab Dubaini ootama, kuid nii mõnigi asi sai tehtud.

Siis sai nädalavahetus läbi ning ikka veel teadmatuses, mis ja kuhu edasi, väisasime Iraani saatkonda, et lõpuks ometi saada viisad passidesse. Tegelikult kujunes saatkonnas käimine kuuetunniseks ürituseks, mille käigus pidime kukrut kergendama röögatu 2200 krooni võrra viisade eest ning lisaks veel 80 krooni võrra kümneminutilise “economy class” bussisõidu eest üliturvatud “diplomaatilises enklaavis”, kuhu muidu käisime tsikliga, aga vaat sel päeval ei lubatud! Pakistani hinnataseme ja korruptsiooniastme illustreerimiseks olgu öeldud, et sama raha eest saab muidu sõita (ja sealjuures konditsioneeritud bussis) nelja tunni kaugusel asuvasse Multanisse, sealjuures konditsioneeritud bussis. Igal juhul saime viisad lõpuks kätte.

Aega nappimas, visandasime juba vaimusilmas plaani võtta ette pikk ja piinarikas teekond Iraani suunas läbi Karachi, kui viimases meeleheites vilksatas peast läbi mõte, et kui kord juba läks õnneks, siis äkki “visatakse” meie Gessu veel teist kordagi riikliku lennukompaniiga ära. Lennujaamast saime positiivse vastuse, ning lennuplaane uurides selgus, et Balochistani pealinna, Quettasse, lendavad aeg-ajalt suuremad lennukid, mille kaubaluugist mahub tsikkel sisse ka ilma esiratast ära võtmata (mis on väga tugev argument, sest nii on oht esihargile viga teha viidud miinimumi). See oli positiivne uudis, ja järgmisel hommikul olimegi juba lennujaamas tsiklit vedamiseks ette valmistamas – sellel ekspeditsioonil juba kaheksandat korda. Tuleb öelda, et iga korraga kulub selleks aina vähem aega – juba tead, mida ja mis järjekorras kõige mõistlikum teha on, kuhu millised asjad panna, jne. Loodaks ikkagi, et see jääb viimaseks “lahkuminekuks”, ja et edaspidi saame koos läbi tule ja vee minna. Vähemalt selline on plaan.

Kui lennukipiletitega passiametisse kohale ilmusime, vormistati viisapikendus meile napi kahe tunniga – saab ikka küll, kui tahta!

Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…

Muidugi ei olnud teeühenduse katkemine välismaailmaga tagajärgedeta. Paari päevaga osteti tilgatumaks kõik Skardus asuvad tanklad, kolme päeva pärast olid otsa saanud kõik kanad, ning nelja päeva pärast ka kõik munad. Defitsiidi süvenedes ning nähes, et olukord ei parane, ei jäänud üle muud, kui hakata tegutsema.

Skardu ei ole küll suur koht, ent geograafilis-strateegiliselt on tegemist tähtsa punktiga, nii et seal on olemas isegi lennujaam. Sinna läksimegi, sest kui teed on kinni, siis ainus võimalus kuhugi liikuda on õhu kaudu. Kohe saadeti meid kaubaosakonna juhataja jutule, kes tegi meile selgeks, et lennuki uks on nii-ja-nii-suur, ja et kui meie tsikkel läbi mahub, siis võivad nad ta Islamabadi lennutada küll. “Nii-ja-nii-suur” tähendas siis umbes 110 cm kõrget ja 85 cm laia. “Paras uruauk” mõtlesime, kuid tegemist ei olnudki kaubalennukiga, vaid tavalise reisilennukiga. Arenenud maailmas ei tuleks mootorratta transportimine reisilennukiga kõne allagi, sest seda käsitletakse ohtliku veosena, kuid see on ju Pakistan…

110 cm kõrgust ja 85 cm laiust ei anna just palju manööverdamisruumi, eriti auväärsetes mõõtmetes tsikli jaoks. Kohvrid said küljest ära võetud, samuti tuuleklaas ning isegi esiratas, kuid ikka oli kahtlus, kas mahub ära või mitte. Või kas seltsimehed lennujaamas üldse jaksavad sellist elajat lennukile tõsta.

Õhus oli pinget – inimeste näoilmete ja hääletooni järgi võis aru saada, et on suur võimalus, et tsikkel ei lähe kuhugi. “In sha’ Allah,” süstis vastutav mees meisse siiski lootust, ning jäi oodata järgmist, otsustavat päeva. Olime varakult kohal, nii seitsme-kaheksa ajal, et olla abiks tsikli laadimisel veoautole, mis pidanuks ta lennuki juurde viima. Skardus hakatakse kaupa veoautole laadima veidi enne seda, kui vastav lennuk väljub Islamabadist, et selle saabumise ajaks tund aega hiljem oleks kõik valmis, kaup kiiresti peale laadida ning lennuk saaks tagasi Islamabadi lennata.

Hommikul seitsme ajal Islamabadist startima pidanud lennuk ei olnud aga õhus ei kümneks, kaheteistkümneks ega kaheks. Islamabadis olla kehv ilm olnud. Kella nelja ajal tuli siiski teade, et nüüd on lennuk õhku tõusnud, ning kaubaosakonnas algas tihe sagimine. Suure vaevaga sai meie esirattata tsikkelgi koos muu pagasiga veoautoni tiritud ja kasti tõstetud, ning auto kadus meie vaateulatusest maandumisrajale mõni kilomeeter lennujaamast eemal. Ei jäänud üle muud kui oodata ja loota, et tsikkel mahub lennuki uksest sisse. In sha’ Allah…

Peagi kostuski taevast lennuki mürinat ning juba olime koondamas oma mõttejõudu, et kõik läheks plaanipäraselt, kui juhtimiskeskusest tuli teade, et lennuk on otsa ringi pööranud ning võtnud suuna tagasi Islamabadi, sest Skardus olla maandumiseks liiga pilves ilm. Kujutate ette! Mõne nädala tagune intsident Islamabadi äärealadel on lennukikaptenid ilmselt eriti ettevaatlikuks muutnud, sest meie silma järgi polnud oludel väga viga. Aga mida meie ka teame mägede vahele orgu maandumisest!

Veoauto tuli maandumisrajalt tagasi ning kauba laadimise eest vastutav mees katkus juukseid – suur töö luhta läinud, homme jälle uuesti. “In sha’ Allah, ehk on homme maandumiseks paremad tingimused…”

Veetsime lennujaamas ka terve järgmise päeva, kuid lennuk Islamabadist ei startinudki.

Et taksosõit Skardust lennujaama on pärast kütuse otsasaamist päris krõbeda hinnaga, siis kolmandal päeval otsustasime hotelli jääda ning asjade seisu telefoni teel pärida. Kolmandal päeval lend tuli, ning tsikkel mahtus peale.

Siis hakkasime korraldama iseenda transporti. Kehvade ilmade tõttu on Skardus lendudele pikad järjekorrad, sest kõik ärajäänud lennud aina kuhjuvad ning istekoha saamiseks tuleb pilet broneerida nädal aega varem.

Kuid Pakistanis on muidugi nii, et kõigil on kusagil mingeid tutvusi, mille abil saavad võimalikuks igasugu võimatud asjad. Olime kuulnud, et Skardu ja Islamabadi vahel lendab aeg-ajalt ka Pakistani Õhujõudude transpordilennuk. Varsti olimegi tutvuste kaudu lennule lubatud tsiviilisikute nimekirjas ning juba viidigi meid kamuflaaživärvides veoauto kastis maandumisrajale.

Tegelikult oli “hädalisi” sellele lennule soovimas tubli mitukümmend inimest, ja nii me maandumisraja otsas ootasime lennuki saabumist Islamabadist. Kui varahommikul oli taevas olnud üsna pilves, siis mida aeg edasi, seda selgemaks läks. Ootused olid kõrgel. Kell seitse-kolmkümmend Skardust startima pidanud lennuk ei olnud Islamabadist õhku tõusnud muidugi ei kaheksaks ega kümneks. Varsti toodi teade, et lennukil on tehnilised probleemid, kuid in sha’ Allah, suudetakse need peagi lahendada. Rahvas juubeldas. Kella kaheteistkümneks ei olnud toimunud mingeid arenguid, kuid kui lennuk kell üks lõpuks startis, oli taevas juba üsna pilves. Kella kahe ajal kuulsime pilvede kohal propellerite mürinat, mis varsti kadus. Siis teist korda. Ja siis tuli teade, et lennuk pööras otsa ringi ning lendas tagasi Islamabadi. In sha’ Allah, ehk on homme parem ilm.

Järgmisel päeval olime jälle lennujaamas kohal. Ilm oli praktiliselt täiuslik, ning meie seitse-kolmkümmend lennuk jõudis kümneks Skardusse. Herculesena tuntud C-130, ümbritsevate Karakorami kiviste mägedega sulanduvates sõjaväevärvides täidlane raudlind, neli reaktiivjõul toidetud propellerit tiibade küljes madalalt urisemas, nii et maa jalge all värises, kui ta meist 100 meetri kaugusel lõpuks seisma jäi. Päris muljetavaldav robustne raudvara. Võimekas kaubalennuk, mis suudab õhku tõusta ka kilomeetrisel teejupil. Suurim maailmas, mis suudab maanduda lennukikandjale ning ettevalmistamata radadele, ning lendab vabalt ka siis, kui üks mootor ei tööta, ning nii mõnegi lennueksperdi arvates üks turvalisemaid sõjaotstarbelisi lennukeid maailmas üldse – nagu Siacheni liustikul teenivad Pakistani sõdurid, kes pärast 5 kuud perede juurde tagasi naasemas olid, meile väitsid. Tegemist on ühtlasi ka ajaloos kõige pikemalt toodangus olnud sõjalennukiga, 1950-ndatest tänaseni.

Pärast kauba mahalaadimist lubati inimesed pardale. Mitte, et oleksime oodanud mingeid mugavusi, kuid arvestades inimeste hulka, oli tegemist kui kõrgtehnoloogilise loomavaguniga, suurem osa reisijatest istumas kaubaruumi põrandal või kottide otsas, juhtmestik, hüdraulika, vintsid jms kõik nähtaval. Ventilatsiooni samuti polnud – ainult enne maandumist hakkas mingitest avadest tulema niisket ja jahedat auru, mis seal kuumas kambris olemise natukenegi lahedamaks tegi, kuigi pigem meenutas see niisket sauna. Aga mis sa tasuta sõidust ikka tahad!

Tund aega hiljem olimegi juba Islamabadis, ja veel tund aega hiljem toimus juba meie taaskohtumine Gessuga. Ilmselgelt oli teda korralikult loobitud ja välja vihma kätte lihtsalt külili visatud, sest istmekate oli lõhki, siin-seal olid kriimustused, tilkus veest ning ühest silindrist lekkis õli, kuid kohal me olime. Märkimist väärib ka see, et raha võeti tsikli ja kogu pagasi vedamise eest vaid veidi üle 800 krooni.

Vaid üks samm Pakistanist “evakueerumise” suunas on astutud.

Tagantjärele üks iseloomustav pilt Skardust. Mitut naist näete?

Küllatki konservatiivses Skardus tundsin ma end tõelise ilmaimena, keda kõik tänaval jõllitasid – üldiselt “püsivad” naised kõik kodus. Isegi kahe nädala jooksul, mis me seal veetsime, et paistnud valge naine kohalikus kostüümis uudsust kaotavat.

Seniks kuni me siin lahendusi oodates ja otsides küüsi närime, väike rõõmsamates toonides vahepala, ehk pildikesi Pakistani veoautodest.

Üldiselt jätab kohalik elu-olu Pakistanis küllaltki morni mulje. Ei ole kuulda laulu ega näha tantsu (kui välja arvata Hunza vabameelsemate moslemite pulmapidu) – ilmselt seetõttu, et islam taunib avalikku esinemist.

Võib-olla just seepärast on Pakistani veoautojuhid oma masinad ära ehtinud nii palju kui võimalik – et oleks mingigi tasakaal, et musta kõrval oleks värvid, et vagaduse kõrval oleks pidu. Igal juhul ei leidu Pakistanis vist veoautot, mis näeks välja nagu meie mõistes tavaline veoauto. Kõik on värviliseks võõbatud, ning ehitud kõikvõimalike aksessuaaridega – on nii karda kui kolisevaid kette. Korralda või iludusvõistlus.

Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.

Seniks põrutasime põhja suunas, avastama Karakorami võlusid. Möödus kaks nädalat – saatkonda helistades paluti uuesti ühendust võtta nädala pärast. Möödus kolm nädalat – jälle paluti tagasi helistada nädala pärast. Kuna nädal aega lakke vahtida ei ole mõtet, siis sündis tsikli amordile saatuslikuks saanud otsus käia ära Baltistanis ja ära näha K2. Kuid sellest jäi väheks.

Nelja nädala möödudes viisataotluste esitamisest võtsime jälle kõne Islamabadi, kust osati öelda, et kinnituse on saanud vaid Marguse taotlus, ning et minu taotluse seis on veel lahtine. “Helistage mõne päeva pärast!” Ilmselt on nad minu taotluse ära kaotanud ja ma võin Iraanist suu puhtaks pühkida.

Aga see on ju kõigest paber ja formaalsus. Kui ei saagi viisat, siis Iraani külastamine ei ole meie marsruudil hädavajalik (kuigi tuleb öelda, et selle lülitamine teekonda muudab asjad mugavamaks, ja üleüldse oleks tore taaskord ära käia riigis, mis sai meie ümbermaailmaretke inspiratsiooniallikaks) – võib ju üritada tsiklit Islamabadist või päris lõunas asuvast Karachist otse Dubaisse lennutada ning sealt teekonda plaanipäraselt jätkata.

Kuid kõigepealt on vaja saada Islamabadi, ja see on praegu tõeline peavalu. Ei, mitte amordi pärast – isegi nii kriitiline asi nagu kasutuskõlbmatu amort on lükkunud tagaplaanile, sest nagu me täna teada saime, on rohke saju tõttu Islamabadi (kuhu on siit üle seitsmesaja kilomeetri) viiv tee mitmest kohast ära uhutud või blokeeritud. Üleujutused on niisiis jõudnud ka siia, mägistele aladele – ei osanud oodata, et selline asi juhtub, kuid juba on siingi teateid hukkunutest ja vigastatutest, siinkandis peamisel maalihetest, ning üht “musta nimekirja” nähes võttis seest õõnsaks. Ajalehest ohvrite kohta lugedes on see kui statistika, kuid nende nimede nägemine toob asja valusalt lähedale. Kui ootamatult võib elu läbi saada…

Kuid tee juurde tagasi tulles – selle kordasaamiseks arvatakse kuluvat vähemalt 20 päeva, arvatavasti isegi kaks kuud! Kuigi Pakistani ametivõimude haldussuutlikkust (Hunza maalihke näitel, mis leidis aset jaanuaris ja mida ei ole siiani likvideerida suudetud) silmas pidades ei imestaks, kui selleks kulub aasta. Praktilises plaanis on Karakorumi maantee ainus ühendustee Islamabadiga, ja üleüldse maailmaga.

Alternatiiviks oleks raskete oludega kõrvalteed, millest üks kulgeb Afganistani piiri lähedalt ning läbib kõige suuremate üleujutuskahjustusega ala, ning teine eriti raske, vaid paar kuud aastas lahti olev mägitee, mis suures osas kulgeb välismaalaste suhtes kahtlaselt meelestatud aladel. Tõenäoliselt on viimaseid arenguid arvestades kummalgi neist mõned sillad puudu.

Kokkuvõtteks: oleme Skardus, Baltistanis teadmata ajaks lukus, ja sealjuures illegaalselt, sest mitmepäevase vihmavangistuse tulemusel on ka meie viisade kehtivusaeg lõppenud, ning muidugi ei kuulu Eesti nende neljakümne viie riigi hulka, kelle kodanike viisasid on Skardus võimalik pikendada. Ei teagi, mis edasi. Täitsa lõpp.

Et meie Iraani viisataotlused on ikka veel läbivaatamisel (juba kolm nädalat!), suundusime aega parajaks tegema Baltistanina tuntud piirkonda.

Taaskord põkkusime mitmepalgelise Induse jõega:

Peamiselt läksime Baltistani muidugi selleks, et ära näha maailmas kõrguselt teine mägi, 8611 meetri kõrgune K2. Kummaline nimi küll – võiks arvata, et nime panija on tahtnud olla originaalne, kuid siiski mitte. See, et K2 jääb kõrguselt alla ainult Mount Everestile, avastati alles üsna hiljuti. Asudes Hiina ja Pakistani piiril tihedas mägederägastikus, ei ole seda üheltki teelt ega ühestki külast näha, nii et pikka aega ei tuntudki selle vastu huvi ning nime järgi ei olnud ka vajadust.

1856. aastal võttis aga hr Thomas Montgomerie ette piirkonna põhjalikuma kaardistamise, mille tulemusel saigi mägi nimeks K2, kuna tegemist on teise tipuga Karakorami mäeahelikus. K1, K3, K4 ja K5 said hiljem nimeks vastavalt Masherbrum, Broad Peak, Gasherbrum I ja Gasherbrum II – vaid K2 jäigi K2-ks, sest sellel ei tuvastatud varasemaid nimevariante (mis olid siiski eelistatud).

K2 tipus on käinud vaid 302 inimest, samas kui Mount Everesti on vallutanud enam kui neli tuhat mägironijat, mis ei ole aga üllatav, arvestades, et K2-t peetakse enam kui 8000 meetri kõrguste mägede hulgast üheks ohtlikumaks.

See, et K2 ei ole nähtav ühestki asustatud punktist, tähendab seda, et hiiglase nägemiseks tuleb ette võtta retk asustusest eemale. Kõigepealt sõitsime nii pikalt ida suunas, kui veel võimalik. Kuna Baltistan on otsapidi India ja Pakistani vaidlusalasel alal, siis mida lähemal India piirile, seda rangem on kontroll. Mingil hetkel oli tee punktis, kust Kargilisse (kus peatusime paar kuud tagasi) jäi linnulennult vaid veidi üle viiekümne kilomeetri, nii et võib öelda, et me pole oma rännakuga eriti edasi liikunud – vähemalt kodule lähemale mitte.

Kašmiir on muidugi vaid üks valukoht India-Pakistani suhetes, kuid lisaks on ju veel idas asuv Siacheni liustik, millest suurem osa tänaseks India kontrolli all, kuid millele Pakistan jätkuvalt pretendeerib. Ida suunas sõites seisabki ühel hetkel tee ääres silt, mis keelab välismaalastel edasi sõita, sest tegemist on sõjaväe range kontrolli all oleva alaga.

Kui enam edasi ida suunas sõita ei saanud, võtsime suuna põhja ning hakkasime kulgema Hushe nimelise küla suunas, kus tee lõpeb. Tee on selle kohta muidugi palju öeldud – pigem on tegemist pinnaserajaga, kus on omal kohal nii liiv, vesi, muda kui lahtised kivid, sekka mõned õõtsuvad rippsillad, sajameetrise langusega järsakud ning risti üle tee kaevatud kuivenduskraavidega külad. Jäi üle vaid imestada, kuidas Gessu otsi ei andnud.

Hushe küla on oma seitsesada aastat vana, ehkki peale vaadates on vanust raske hinnata – suur osa hoonetest näevad välja täiesti ajatud, ehk on siinseid traditsioone austades laotud kividest, mille vahele pole sageli mörtigi pandud. Jääb üle ainult imestada, kuidas need koos püsivad. Jõukamad elamud tunneb ära selle järgi, et need on krohviga silutud.

Sada nelikümmend peret, kes Hushes elavad, teenivad elatist põllunduse, loomakasvatuse ja turismiga. Töödejaotus on kujunenud nii, et naispere rabab tööd põllul ning talitab loomi, ning meespere tegeleb mägiekspeditsioonidele tulnutele teenuste (giidid, pakikandjad, kokad) pakkumisega. Paraku on nii, et turisminumbrid on viimaste aastatega tõsiselt alla käinud, nii et mehed on jõude – joovad maja ees teed ja lobisevad. Kuidagi mahajäetud tunne on. Samas on maastik igati võimas, krooniks 7821 meetri kõrgune Masherbrumi mägi.

Mõned pildid Hushest:

Selleks, et saada vaadet umbes kuuekümne kilomeetri kaugusel olevale K2-le, tuleb ette võtta veel kuuetunnine jalgsiretk ülesmäge – algul nisupõldude vahelt, siis mööda kivist mäekülge üles. Et mitte õiget rada otsides asjatult energiat raisata, otsisime endale Hushest giidi, ning asusime koos temaga teele. Tehniline see rada kohe kindlasti polnud, kuid ometi väga järsk ning kohati väga pude, nii et võttis ikka võhmale küll. Mida kõrgemale jõudsime, seda avaramaks muutusid vaated – kokku tõusime kuue tunni jooksul umbes 1100 meetrit.

Ja siin ka K2 (pildi keskel, tumedast teravatipulisest koonusest vasakul):

Ööbima jäime Humbroki, hooajalisse karjakülla. Valdav osa Hushe tööealistest naistest veedabki siin terve suve loomi karjatades, lehmi lüpstes ning võid ja jogurtit valmistades, tütred abiks küttematerjali (kuivanud puuoksad, lehmasõnnik) korjamisel. Elamistingimused on väga lihtsad – ikka needsamad kividest laotud onnid, jääkülma veega ojad ning ringi tammuvad lehmad.

Meie ilmumine tekitab loomulikult suurt elevust, eriti laste seas. Kui meie giid, Sher Ali, keda kohalikud asjakohaselt šerpaks kutsuvad, meile õhtul onnis tulel riisi keedab, on kogu ukseava uudistavaid päid täis, nii et suits ei pääse onnist hästi välja ning paneb silmad kipitama.

Kõik see – kõrgustes käimine ning seejärel värske lehmapiimaga valmistatud tee luristamine suitsuses kivionnis, pott pajal podisemas, pani pea mõnusalt surisema.

Järgmisel hommikul laskusime valutavate jalalihaste kiuste tagasi Hushesse ning asutasime end tagasiteele. Kolmekümne viie kilomeetri pikkune piinarikas rada hakkas just lõppema ning ees ootav asfalt juba kummitas peas, kui järsku tundsime, et tsikli tagaots õõtsub kuidagi väga agressiivselt. Ilma pikemalt mõtlematagi oli selge, et amort on jälle otsad andnud. Tere tulemast tagasi maa peale!

Seekordne probleem on fenomenaalne, sest tegemist pole tavalise peatihendi lekkimisega, vaid amordi kere ise on mõranenud, nii, et amordi sees olevad tihendid vaatavad mõrast välja ja näevad arvatavasti esimest korda oma elu jooksul päevavalgust – amordi “selgroog” ise on toore jõuga ära murtud. Ütleks, et suisa ennemägematu juhtum. Pole muud, kui et soovida õnne Öhlinsi inseneridele seal Rootsimaal, kes kaalukompromissi otsides “sobivate” alumiiniumsulamite kasuks on otsustanud (olgu öeldud, et vanemad Öhlinsite kered olid vanadel headel aegadel, kui Öhlins oli veel au sees kaubamärk, ikka raua baasil).

Kuna meie murtud selgrooga vaene amort juba nii või naa mahakandmisele määratud, siis ei jäänud muud üle, kui esimesse ettejuhtuvasse rehvitöökotta minna, vanast rehvist vastava paksusega tükid välja lõigata ja vedru vahele suruda ning teibiga ära piirata, et nad vahelt minema ei lendaks. Sellise kummi abil toetatud ajutise lahendusega saime Skardusse tagasi “longata”, just nimelt longata, sest kiirused olid isegi Pakistani mõistes heal (loe: väga lainelisel) asfaltteel alla 40 km/h ja oli kohati tunne, et hambad põruvad suust välja.

Jõudsime murtud südametega Skardusse, vihma hakkas sadama. Just siis, kui Pakistan oli hakanud lõpuks meile meeldima, olid Aegruumil meiega teised plaanid. Minu süda on eriti murtud, sest selle sündmuse näitel hakkab mulle tasapisi selgeks saama, et tõenäoliselt polegi hetkel maamunal olemas amorditootjat, kes suudaks lihtsa ja vastupidava toote välja tuua ilma igasugu lisaprobleeme tekitavate kellade-viledeta, mis lubaks raske rattaga igasse urkasse ronida ja matkaelust rõõmu tunda. Kui juba spetsiaalselt meile käsitööna kohendatud maailmakuulsega Öhlins õhku lendab, siis millised nimetamist väärt amorditootjad veel jäänud on?

Igal juhul on mitmesugused plaanid sassis ning üleüldse oleme plindris.

Nii väga kui ka ei tahaks teha reportaaži kriisikoldest, ehk mägesid rammivatest lennukitest ning sadu inimelusid nõudvatest üleujutustest, oleme me sellest kõigest isoleeritud. Varsti pärast seda, kui sündmused ka rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitsid, kadus Gilgitist elekter, kuna maalihe olla elektripostid minema viinud. Aga ei märganud küll, et kohalike seas “seal Pakistanis” toimuv mingeid kihinaid oleks tekitanud. Jah, Pakistan on siin, mägises põhjaosas, midagi kauget ja võõrast, millega end ei seostata.

Kulus kolm päeva, enne kui elekter suudeti selles 30 000 elanikuga linnas tunniks ajaks taastada, muidu käis elu generaatorite põrina rütmis. Et olemine liiga üksluiseks ei muutuks, võtsime ette käigu turule, sest kus siis veel kohalikku elu-olu kõige iseloomulikumas ja ehedamas võtmes kaeda, kui mitte seal.

Siin mõned pildid ja videod nähtust.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.

Magnet või mitte, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekkis jälle inimese tunne – akud said mägivaadete, hea toidu ja niisama olustiku nautimisest laetud ning aju elektromagnetlained harmoniseeritud. Mõtted korrastusid ning tuli tagasi optimism tuleviku suhtes. Täielik zen, kui soovite.

Ilm oli tegelikult, nagu oli. Hunza kant on loomu poolest küllaltki kuiv (isegi mussoonihooaeg ei too endaga kaasa märkimisväärselt sademeid), kuid kliima soojenemise või tont teab mille tulemusel ei saanud me kaks päeva toast välja, sest sadas ilma vahet pidamata. Nuriseda oleks muidugi patt, sest esiteks viis see õhutemperatuuri mõnusalt alla, ning teiseks pakkus vihmasajule järgnenud pilvede taganemine mööda mäekülgi unustamatu vaatemängu.

Kuid üldiselt on vihm harv külaline, mistõttu kõik panused on liustikel ja nende sulamisveel. Ilma nendeta poleks maaviljelust, poleks eksistentsi – oleks ainult kivid ja liiv. Kuid liustikke jagub, ja nii kaua kui on liustikke, võivad Hunza elanikud oma majakatustel aprikoose kuivatades heietada lugusid elust ja olust iidses kuningriigis. Hunza aprikoosid on, muide, minev kaup ka üle piiri asuvatel turgudel, nagu ka siin kasvatatud Kreeka pähklid.

Iidse kuningriigiga on nii, et Hunza oli kunagi vaid üks paljudest – omal ajal siin rännanud Marco Polo olla öelnud, et siin on kuningriikidest lausa “mürane”. Ometi paistab Hunza teiste seas silma tänaseni säilinud kommete ja kultuuripärandiga. Huvitav on kasvõi see, et ametlikult liideti Hunza Pakistaniga ning Hunza valitseja staatus alandati “rajooniametnikuks” alles 1974. aastal. Formaalsustele vaatamata peavad aga kohalikud tänaseni oma valitsejast kõrgelt lugu, ning pakistanlastena nad end ei identifitseeri

Üheks silmapaistvamaks osaks Hunza kuningriigi pärandist on Karimabadi kohal trooniv 13. sajandist pärit kindlus, mis on koduks olnud mitmele valitsejale ehk mir’ile. Viimane mir lahkus sealt alles 1945. aastal, asudes elama moodsamasse elamusse kilomeeter eemal.

Ajapikku on eri valitsejad teinud sellele täiendusi, nii et esialgsest planeeringust ei ole palju alles. Näiteks kui üks Hunza valitsejatest abiellus 17. sajandil tiibeti kultuuri mõjuvallas oleva Baltistani printsessiga, tõi see kaasavaraks kaasa hulga meistrimehi, kes lisasid kindlusele tiibeti stiilis elemente. Arvatavasti seepärast tuntaksegi kindlust Baltiti nime all.

Otse kindluse taga kõrgub Ultar II nimeline mägi. Peadpööritavalt järskude seintega kanjoni põhjas, mis selleni viib, möllab Hunza mudane tuiksoon – Ultari liustiku sulamisvesi.

Et olemine liiga meditatiivseks ja vegetatiivseks ei kujuneks, otsustasimegi ühel päeval ette võtta väikese matka kanjonisse. Enne veel, kui kanjon reaalselt paistma hakkas, jõudsime mäejalamil olevate majade ja viljapuuaedade vahel ära eksida. Kui läksime ühe maja juurde teed küsima, järgnes pimedast ukseavast väljunud mehega pärast juhiste saamist selline dialoog:

-Which country you from?
-Estonia.
-This is in Russia?
-No, it used to be part of the Soviet Union.
-I speak Russian, немного.
-Хорошо. Я тоже.
-Sorry, we are taking schnapps here, do you want some?

Tere tulemast edumeelsete moslemite maale! Kell võis olla vast keskpäev, ja juba käis napsitamine. Tänasime viisakalt ja jätkasime teed.

Pärast rasket ronimist ja turnimist olimegi Ultari kanjonis kohal, kaljusein kõrgumas meie pea kohal ning ulatudes ka sadakond meetrit meist allpool olevasse kanjoni põhja. Tõeliste vaadeteni jõudmiseks oleks ilmselt pidanud veel tunnikese-kahe jagu mööda pudedat pinnast ülesmäge rühkima, kuid meile sellest juba piisas – ilma korralike matkajalatsiteta ning lõõskava päikese käes oleks see olnud lähedal eneseületusele. Vaatasime tükk aega imestuses, kuivõrd vertikaalne võib maastik olla, ning asutasime end tagasiteele.

Paras pingutus oli see niigi. Tagasi Karimabadi jõudes olime omadega parajalt läbi, nii et suundusime kohe jõuvarusid taastama. Restorani muidugi. Hunzal on ju peale põneva ajaloo pakkuda ka terve rida omalaadseid toite, millest paljud pn päris kindlasti väärt ka kodus järele proovimist.

Näiteks on siin juba sajandeid söödud aprikoosisuppi. Kõlab muidugi veidralt, kuid tegelikkuses pole see midagi muud kui aprikoosikissell.

Väga hea on aga näiteks Hunza pizzana tuntud chapsuro, mis põhimõtteliselt tähendab eri täidisega ning ülepraetud chapatisid.

Või siis külmana serveeritav burus berikutz - chapatide vahele pandud kohupiimalaadne juust, millele on maitseks lisatud piparmünti ja koriandrit. Eriti heaks teeb berikutzi see, et see on üle pintseldatud aromaatse aprikoosiseemneõliga.

Üsna kodusena maitseb aga hoilo garma ehk (jälle!) chapati ribadega segi aetud kartuli-spinatihautis. Midagi värskekapsahautise moodi.

Ja kuna öeldakse, et rahvas tahab leiba ja tsirkust, siis lõpetuseks lühike meelelahutuslik videoklipp Hunza pulmarongist. Tundus, et väga jõukas pulmi pidav rahvas polnud, kuid ometi käis pidu mitu päeva järjest.

Click here to view the embedded video.

Kel helimaastikud hingelähedased, saavad kvaliteetsemat heli autokastis mänginud bändist kuulda siit:

Hunza kant on tuntud kui üks vabameelsemaid piirkondi Pakistanis – naised on tänavapildis täitsa esindatud ning tõsiusklike meelehärmiks elab täiel jõul edasi islamieelne traditsioon mooruspuu viljadest kanget alkoholi valmistada.

Tegelikult märkasime muutust inimeste meelelaadis juba Hunzast päris eemal. Kui peatusime ühes külas, et osta pudel vett, viitasid meid ümbritsenud rahvahulga näoilmed ja kehakeel mingile positiivsele energiale ja uudishimule, mida me mujal Pakistanis veel tajunud polnud. Muidugi oli tunda ka umbusklikkust – mitte kõik ei julgenud meile lähemale tulla, eelistades jälgida meid turvaliselt kauguselt. Igal juhul ei tundnud me end sellele piirkonnale iseloomulike pannkoogimütsidega meeste seltskonnas ebamugavalt või ebaturvaliselt. Võib-olla pani “i”-le punkti järgmine kaader – nii kui Margus kaamera välja otsis, oli esimene, kes vägisi kaadrisse ronis, üks lössis ninaga vanamees. Kõik pahvatasid naerma, et “vaat kus fotomodell!”, ja mees ise ka – ei olnud tunda halvakspanu, vaid lihtsalt sõbralik tögamine. Hea, kui inimesed end liialt tõsiselt ei võta.

Edasi kulgedes hakkas varsti koitma, mille pärast me Karakorami maanteed üldse kulutama olime tulnud. Nägime oma silmaga ära urdu keeles “paljast mäge” tähendava Nanga Parbati, 8126 meetriga maailmas kõrguselt üheksanda mäe. Tegemist on ühtlasi kõige läänepoolsema mäega maailmas, mille kõrgus ületab 8000 meetrit.

Iidse Hunza kuningriigi pealinnast Karimabadist paistavad kätte mitmed hulga madalamad, ent siiski paeluvad tipud, sealhulgas Rakaposhi (7788 meetrit), Ultar II (7388 meetrit), Diran (7270 meetrit), Hunza Peak (6270 meetrit), Bubulimating (6000 meetrit), Altit Peak (5075 meetrit). Mitte kusagil teises kohas ei ole meid korraga nii tiheda ringina ümbritsenud nii palju nii kõrgeid tippe.

Hunza näol on tegemist aktiivse mäetekkepiirkonnaga – laias laastus asub just siin miljoneid aastaid tagasi India ja Aasia mandri vahel toimunud kokkupuutekoht, ning kuna India manner liigub ikka veel põhja suunas, rammides jätkuvalt Aasiat, värisevat maa siin keskmiselt iga kolme minuti tagant. See tähendab, et väga sageli leiab siin aset maalihkeid – käesoleva aasta jaanuaris Karakorami maanteel toimunud lihe oli nii suuremastaabiline, et blokeeris Hunza jõesängi. Tänaseks on maalihke taha tekkinud enam kui saja meetri sügavune, kilomeetreid pikk järv, mis on enda alla võtnud nii mitmeid külasid kui ka osa Hiinasse viivast maanteest, mis on piirkonna ainus ühendustee. Ainus viis teisele poole järve saada on paadiga.

Käisime maalihke juures kohal:

Kuid jah, siinkandis on inimesed kuidagi vabamad ja sõbralikumad. Tänaval liiguvad erksavärvilistes rõivastes naised, burkadest pole märkigi. Hunza orus on domineerivaks usuvooluks Afganistanist sisse toodud ismailism, mis on küll põhimõtteliselt islam, aga veidi teistmoodi. Igal juhul tunneme end siin hästi.

Ei tea, kas õnn hakkab nüüd end meie poole pöörama, aga siit ostetud krõpsupakist vaatas meile vastu üllatuslik võit – kümme ruupiat (kaks krooni)!