Selleks ajaks, kui Phuketist minema saime, oli meil merest ja randadest tekkinud piisav küllastumus, nii et enne Taisse saabumist tehtud plaani – külastada veel näiteks Samui või Phangani saart – viskasime suhteliselt kerge südamega üle parda. Asusime niisiis taas teele põhja suunas, läbides Kra maakitsust.

Tai on kohati väga kitsas, mahtudes vaevu-vaevu mere ja Myanmari vahelt läbi “roomama”. Nii kulgeski meie tee mitukümmend kilomeetrit piki Myanmari piiri, ja ühes punktis võisime seda riiki oma silmagagi näha – ainult jõgi jäi vahele. Ehkki kiusatus sinna minna on äraütlemata suur, meid sinna tsikliga kahjuks ei oodata.

Niipalju kui me Tai pool Kraburi jõge asuval paadisillal seistes võisime aru saada, suhtutakse siin piiri valvamisse kergelt – paadid voorisid üle jõe pidevalt, ent kontrollmehhanisme, nagu tolli- või migratsiooniametnikke ei paistnud kusagil olevat (see-eest on piiriääsel maanteel iga mõnekümne kilomeetri tagant politsei kontrollpunktid) – kes väga tahab, saab siin ilmselt passi välgutamatagi piiri taga ära käia.

Paadisillale kogunenud seltskond oligi multinatsionaalne, st oli nii tailasi kui myanmarlasi (kuid absoluutseit mitte ühtegi turisti). Taaskord avastasime end olevat kommunikatsioonilüngas – kohalikud oskavad ainult tai keelt, kuid see on meile veel võõras – oleme Taisse päris värskelt tulnud ning peale “tere” ja “aitäh” ei oska suurt midagi kosta. Eks sellised olukorrad saavad meil veel korduma riigist riiki, sest siin on pea igal riigil oma keel. Erinevalt näiteks Lõuna-Ameerikast, kus suurem osa rahvast räägib hispaania keelt, peame siin igasse uude riiki sisenedes alustama keeleõpingutega otsast peale. Ja lootma kehakeele universaalsusele.

Edasi sõites nägime tee ääres mitmeid budistlikke pühakodasid, ning ühel hetkel otsustasime, et võiks mõnda neist lähemalt vaatama minna. Tegelikult näevad nad meie kogenematu silma jaoks küllaltki sarnased välja – lubivalged seinad, punane teravate tippudega katus ning rohkelt kulda ja kipsist ornamente.

Lähemal vaatlusel selgus, et pühakoda, mida olime otsustanud külastada, oli parasjagu renoveerimisel, ning üleüldse tundus, et käimas olid ettevalmistused mingiks tähtsaks ürituseks, nii et täit elamust ei saanud.

Juhtus nii, et sattusime Phuketisse. Mitte juhuslikult, ent mitte ka ootuspäraselt – loogilisem valik oleks meie jaoks olnud mõni rahulikum ja idüllilisem saar, kuid juhtus nii, et Marguse ema-venda otsustasid meid kaugele maale kaema tulla, ning Phuket tundus selles mõttes hea, et siia on Eestist mugav tulla (Helsingist tšarterlennuga), ning lisaks meie “vaatamisele” saavad nad pisut ka Eesti talvekülmast võetud varbaid soojendada.

Eks olime omajagu skeptilised ka, sest Phuket on teatavasti väga populaarne sihtkoht, mis aga omakorda tähendab rahvamasse. Meie taustsüsteemis ei ole see just boonuseks. Samas tähendab see ka seda, et turismi infrastruktuur on korralikult välja arenenud ning hotelli, restorani ja meelepärase tegevuse leidmisega ei ole probleeme. Mitte, et me iseenda pärast muretseks – ise ka vahel imestan, kui vähenõudlikuks oleme muutunud, aga kuna meie oleme vastuvõtja rollis, siis võtsime asja täie tõsidusega. Saabusime Phuketisse paar päeva varem, et teha veidi eeltööd. Esimese asjana avastasime, et rahulikemate randadena välja reklaamitud Kata ja Karon (Patongi ei hakanud üldse minemagi) ainult hotellidest-restoranidest ja šopingust kubisevadki, ning rand on täis silkudena külg külje kõrval seisvaid lamamistoole. Ehmatasime täitsa ära – kuidas kellelegi, kuid meile kangastub puhkusega seoses midagi muud. Ausalt öeldes valdas meid kerge lootusetuse tunne – poleks Marguse ema ja vend siia tulemas, oleksime juba teel kusagile mujale, ja asi moos. Kuid tagasiteed polnud – vaja oli leida koht, kus saaks nädala jagu päevi inimese kombel õhtusse veeretada. Vurasime mööda saare lõunaosa väiksemaid teid, kuni lõpuks veeresime välja Rawaisse. Meie radar, Lonely Planet ei osanud selle peale midagi kosta, kuid seda parem. Hotelle ja külalistemajasid on siin sellele vaatamata piisavalt – ütleks isegi, et rohkem kui turiste. Siia maandusimegi.

Ilmnes, et tegemist on ühega vanimatest rannakuurortidest Phuketis. Masside jaoks ei ole see aga eriti atraktiivne, kuna siin puudub ujumiseks-päevitamiseks sobiv rand (mis on küll leitav paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel), ning ilmselgelt on siin liiga vaikne – pole peeneid restorane ja vingeid kaubanduskeskusi. Kuid ometi on siin tagasihoidlike söögikohtadega ääristatud täiesti atraktiivne rannapromenaad, värsketest mereandidest kubisev turg, ning siitsamast saab rentida paadi lähedalasuvatele saartele minekuks. Mida veel tahta! Vürtsi lisab seegi, et kui paar sammu peateelt kõrvale astuda, siis oled kohalike ning nende kultuuri keskel.

Ühesõnaga, olime skeptilised, aga tõtt-öelda on väike puhkus ja mittemillegitegemine asja eest. Siis saab edasi uue hooga minna. Ja kui päris aus olla, siis oleme uuteks elamusteks sada protsenti valmis!

Penang on Malaisia kulinaariapealinn, selles pole kahtlustki, kuid häid sööke leiab ka mujalt. Need söögid ei ole sugugi mitte kopsaka restoraniarve kaugusel, vaid neid müüakse suvalistes teeäärsetes putkades – mõnikord jõupaberisse, mõnikord banaanilehte mässituna.

Üheks populaarseks toiduks Malaisias on nasi lemak. Midagi veel lihtsamat sellest oleks vist keeruline välja mõelda – idarannikul tee ääres söödud ning piimateega alla loputatud nasi lemak koosnes jõupaberist torbikusse pandud aurutatud riisist, pruunistatud riivkookosest ning peenestatud rohelisest (ja tükeldatud tšillist ning kilekotikesetäiest hallikat värvi kastmest, mida me igaks juhuks ei proovinud), kuid ilmselt on variatsioone selle roa teemal samapalju kui on Malaisias kokkasid. Ei tea, kas kõht oli väga tühi, või milles asi, kuid kombinatsioon maitses väga hästi.

Väga levinud on niinimetatud banaanileheriis, mis on juba keerulisem roog. Loomulikult esineb ka seda sajal erineval kujul, kuid ühendavaks jooneks on see, et seda serveeritakse banaanilehel (või nagu me ühel korral täheldasime, siis banaanilehedisainiga taldrikul).

Pilte vaadates võiks arvata, et söök on väga kuiv – eestlasena ootaks ju, et toit upuks rammusa kastme sisse, kuid nagu Indoneesiaski, ei ole Malaisias kastmed kuigi levinud (kui välja arvata karrikaste, mida pakutakse Indiast pärit roogade alla ja peale). Üllataval kombel läheb toit siiski väga libedalt alla. Võib-olla sellepärast, et see on väga maitsev – või siis sellepärast, et selles sisalduvad tšillikogused mõjuvad süljenäärmetele väga ergutavalt.

Üheks odavaimaks kõhutäieks on supid – enamasti laetud korraliku portsu nuudlite ning vastavat soovile kõiksugu muude koostisosadega, alates molluskitest ja kalajahupallidest ning lõpetades õlis praetud seanahaga.

Kuna Malaisias toimivad turud, mis on niigi väga atraktiivseks kultuuri peegliks, tihtipeale ka restoranidena (jällegi tuletan meelde, et siinkandis ei tähenda restoran tingimata midagi peent, vaid võib tähendada – ja enamasti tähendabki – ka teeäärset platsmasstoolidega katusealust), siis ei saanud me Kirde-Malaisia suurimas linnas Kota Bharus olles turust kuidagi mööda minna.

Turuhoone ise nägi välja väga korralik – plaaditud põrandaga ja puha, ent haises kohutavalt. Omapära lisas see, et paljudel müüjatel on seal kombeks istuda otse leti peal, mitte leti taga.

Kota Bharus oli võimalik lähemalt jälgida meile juba Penangist tuttavate rotide (ehk lihtsustatult India pannkookide) valmistamist.

Kota Bharust veel veidi põhja poole minnes oleks me end juba leidnud Tais, kuid läänerannikul asuv Penang jäi meie mälestusse kummitama, et otsustasime sinna veel korraks tagasi minna. Ja me ei kahetsenud.

Maitsesime veel kohalikke hõrgutisi – maapähklipannkooke ja kookoskorvikesi:

Ning meie suureks lemmikuks saanud kanariisi. Esmakordselt seda sööma minnes ei osanud sellest suurt midagi oodata – kõik ümbruskonnas asuvad söögikohad paistsid olevat suletud ning ainus koht, kust paistis midagi saavat, oli end sildiga “Famous Chicken Rice” reklaamiv katusealune. Lauale toodi taldrikutäis riisi, kausike puljongit ning viiludeks lõigatud ning sojakastmega ülevalatud keedetud kanaliha natukese rohelisega. Niivõrd lihtne, kuid oivaline kombinatsioon! Käisime seda söömas mitu-mitu korda.

Hingasime jälle sisse Penangi viirukilõhnalist õhku, imetlesime arhitektuuri ning jälgisime elanike igapäevatoimetusi. Ning otsustasime sisimas, et sinna läheme veel tagasi. Kolmandat korda, kunagi tulevikus.

Põhja poole, sajakonna kilomeetri kaugusel asuva Tai piiri suunas viis meid kiirtee, nii et peagi olid meie pead täidetud juba Malaisia peatüki sulgemise ning uute, Taiga seotud mõtete ja ootustega. Malaisia kiirteede puhul väärib äramärkimist see, et mootorratturitele on pööratud üle ootuste palju tähelepanu – näiteks on ära märgitud kohad kiirtee ääres, kuhu mootorratturid saavad vihma korral varjuda (tavaliselt sildade alla).

Kuid nüüd on käes uus peatükk – Tai.

Eelmine kord sai selliseid uitmõtteid kirja pandud Lõuna-Ameerikas pea aasta tagasi. Nüüd oleme uuel kontinendil, uues kultuuris. Tõtt-öelda on meil kerge motivatsioonikriis, sest pärast ülimalt inspireerivat Indoneesiat ei suutnud Malaisia meie ootustega enam nii hästi sammu pidada. Oli tõeliselt säravaid pärleid, kuid veel rohkem oli keskpärasust. Tai kuningriik, üks Aasia populaarsemaid turismisihtkohti, ei ole aga veel jõudnud end meie jaoks tõestada. Ehk on asi ka selles, et me ei ole suuremad rannainimesed ning et me ei ole veel eelkõige randade poolest kuulsast lõunaosast kaugemale jõudnud. Tahaks loota, et elamused veel tulevad, ning et nii mõnegi reisiselli ennustus, et kui oled kord Indoneesias käinud, siis ülejäänud Kagu-Aasia ei paku suurt midagi, ei vasta tõele. Tai põhjaosal ning Laosel ja Kambodžal tundub olevat potentsiaali. Ka Burma oleks huvitav, ent sõjaväeline režiim tähendab, et oma sõidukiga meid sinna ei lasta (kui, siis ainult piirialadele, kuid ainult “linnukese” kirjasaamise pärast ei ole sinna mõtet minna), ning Vietnam üle 250-kuupsentimeetrise töömahuga mootorrattaid ei luba. Meile ligipääsetav Kagu-Aasia on ju tegelikult suhteliselt väike.

Enne kui arugi saame, oleme varsti juba Kesk-Aasias ja siis… siinkohal on palju segaseid emotsioone. Esialgne plaan nägi ette Iraanist Araabia poolsaarele minekut, ning sealt veel põiget Aafrikasse, enne kui suuna lõplikult kodu poole võtame, kuid plaanide paikapidavusega on, nagu on. Ambitsioonid on lihtsalt kontojäägist suuremad. Eks aimasime sellist arengut ette juba ettevõtmist planeerides, nähes Iraanis “ristteed”, kus on kaks valikut, kas põrutada otse koju või ületada Pärsia laht ning sukelduda uutesse seiklustesse ja kultuuridesse. Aafrika on meie jaoks suur unistus – õhkame iga kord, kui poole kõrvagagi Musta Mandri kaasakiskuvaid rütme kuuleme – kuid paraku peab see kompvek jääma “järgmiseks korraks” kusagil kaugel tulevikus. Kojuminek niisiis terendab, kuid püüame seda teadlikult või alateadlikult võimalikult kaugele lükata ning ekspeditsioonist viimast võtta. Üldplaanis on meie motivatsioon hetkel väga tugev – viimasel ajal pole suurt miski meie kulgemist ja avastusi takistanud ning meeleolu on kõrge.

Üks asi, mis end muidugi päevast päeva meelde tuletab, on meeletu troopiline kuumus. Meie higihais on vist juba 50 meetri taha tunda. Ei lähe palju aega, et näiteks minu paksu sõidujaki käised imbuksid higist täiesti läbi. Miski siin niiskes troopikas ära ei kuiva, nii et igal hommikul tõmbame jälle need haisvad vammused “rõõmuga” selga. Maanteel, kus õhk liigub, polegi muidugi hullu, aga nii kui mõnes linnas või asulas liiklusummikus lukku jääme – oi, siis tekib saunafestivali tunne. Ainult selle vahega, et pärast saunaskäiku ei saa külma järve hüpata või duši alla minna. Kusjuures meie sõiduvarustus on üks hingavamatest, mis üldse saada – oleme näinud ka süsimustas, vähese ventilatsiooniga sõiduvarustuses matkajaid, kes näost täitsa peedistunud. Varustuse pesemine on üks suur ettevõtmine (kõik CE-kaitsmed välja, siis leida piisavalt suur ämber, kus neid jahedas vees leotada ja loksutada, et kogu mustus välja tuleks, ja siis veel kuivatada), kuid rõõmu selle tulemustest ei tule kaua nautida – juba ühepäevane sõit garanteerib aroomide naasmise. Viimane kord oli pesuvesi süsimust, nagu tökat, justkui kõigi Indoneesia diiselbusside ja rekade toss oleks varustusse kinni jäänud. Diislitahm ja higi jätavad segunedes riietele külge spetsiifilise lõhna, mis ongi meie igapäevane “äratundmine” – tõmbad püksid ning jaki selga, tundes samal ajal, kuidas “juust” su ninna jõuab, ning tead, et päev on alanud. Seejärel lausa kiirustad sõitma, et saaks liikuvat õhku higise keha ja vettinud vammuse vahele Ja tõesti on kohati tunne, miks kurat me seda üldse teeme? Palju parem oleks seda kõike kodus telekast või internetist vaada.

Aga siis, kui satume mõnele väiketeele, kulgeme läbi veel agraarajas elavatest küladest, kus rahvas rõõmsameelselt meile lehvitab, kus küla vaheldub imeilusa rohelise vaibaga kaetud mägismaaga, mille vahelt kulgeb üksik kitsas, usjalt kurviline tee, on ebamugav rutiin justkui paugupealt mõtteist pühitud – lihtsalt unustatud. Siis saame aru, miks seda teeme. Eriti asjadele tagantjärgi vaadates. See tagasivaatamise moment on matkamise puhul huvitav nähtus, sest matkamist sa teinekord tegelikult niiväga ei naudigi – tõeline hedonistlik nauding tuleb alles siis, kui kõik raskused on läbi ja mõtled tehtule tagantjärele. Inimene on nii looduse poolt programmeeritud, et talle ei meeldi enamasti tööd teha, aga tehtut hiljem oskab enamasti hinnata ja väärtustada. Ja tulemuse ettenägemine ongi tegemise ajend. Meil käib “tagasivaatamine” sellise pika matka puhul etapiviisiliselt, kui aeg-ajalt saame aja maha võtta ja mõtteid seedida – just mõni õhtu tagasi vaatasin vanemaid lugusid-pilte Lõuna-Ameerikast ja jälle tuli peale nostalgia – tahaks tagasi minna, kui vaid saaks. Seda tunnet soosib muidugi ka veel inimese hallolluses olev programm “hea on seal, kus meid pole”.

Jätkame niisiis higistamist ning unistame jooksvalt Nepaali ja Põhja-India kõrgustest, kus on mõnusalt jahe, ning kus saab kindlasti troopilisi maid taga nutta. Ja otsime momente, mis siin motomatkamise heaks teevad ja motivatsiooni üleval hoiavad.

Kuala Lumpurist edasi oli plaanis väisata Malaisia idarannikut, mis pidavat olema ehedam, malaisialikum kui kosmopoliitne läänerannik. Enne veel, kui pealinnast lahkusime, saime tuttavaks ühe kohaliku motomehega, kel nimeks Dean. Või mis ta niiväga kohalik ongi – pärit Inglismaalt, töötanud Hiinas ja Indoneesias, ning elab nüüd jaavalannast naisega Kuala Lumpuris. Juba enne, kui Malaisiasse jõudsime, võttis ta meiega ise ühe välismaa motofoorumi kaudu ühendust ning avaldas soovi kohtuda. Mis siis ikka – meie jaoks hea võimalus kohalikku infot hankida, ning ükskord ometi jälle päris inglise keelt harjutada.

1,6 miljoni elanikuga Kuala Lumpur oli ootuspäraselt küllaltki rahulik ja kompaktne – Aasia mõistes ikkagi väike linn. Üldmulje kordab seda, mida kogesime esmakordselt Malaisiasse jõudes – erinevalt selle naabrist, Indoneesiast, on kord ja on puhtus. Lisaks on huvitavaid moodsa islamiarhitektuuri näiteid. Üheks jooneks, mis näib olevat paljudele islamistlikus stiilis hoonetele ühine, on geomeetriliste kujunditega võrede kasutamine seintes, mis panevad valguse huvitavalt mänglema. Pole ka ime, sest nagu paljudes teisteski religioonides, on valgus islamiusus jumalik sümbol.

Kuid nagu ikka, eksisteerib kõige kauni kõrval ka teistsugune elu – tasub vaid poolkogemata kõrvaltänavasse põigata, kui avaneb vaade trööstitutele elamutele.

Kuid tagasi Deani juurde. Ta viis meid välja sööma – mitte mingisse plastmasstoolidega tänavarestorani, kus me muidu toitume, vaid korralikku euroopalikku pubisse, kus praadide hinnad löövad vingelt meie igapäevast toidueelarvet isegi kahe peale kokku. Ei saa jätta ütlemata, et ülima tänulikkusega söödud kanašnitsel oli pärast kuid nuudli- ja riisidieedil olemist lihtsalt oivaline.

Saime teada, et Dean on insener ning et ta käib tööle Singapuri. Seal teenitud palk võimaldab Malaisias väga lahedat äraelamist, nii et on võimalik osta 300-ruutmeetrine korter ning saata lapsed Inglismaale õppima. Ning sõita ringi R 1200 GS-iga. Arvestades, kui kõrged on Malaisias impordimaksud, maksab see tsikkel siin hingehinda. Kuid jah, nagu eelnevast võis aru saada, ei ole tegemist kitsi mehega.

Päev hiljem olime kutsutud juba India restorani (kus saime maitsta kõige maitsvamaid India roogasid, mida oleme kunagi proovinud), kus kohtusime ka tema sisekujundajast abikaasaga, kes, nagu öeldud, on pärit Indoneesiast. Kuna paratamatult hakkas tekkima tunne, et kogu selle heasoovlikkuse ärakasutamine läheb liiale, otsustasime end enne, kui süütunne meid neelab, ikkagi Kuala Lumpurist teele asutada. Imekombel selgus, et ka Dean on sõitmas idarannikule – komandeeringusse. Otsustasime siis, et sõidame koos.

Meie jäime pidama Cheratingi, tema sealt mõnikümmend kilomeetrit edasi põhja suunas Kijali, mille lähedal asuvad riikliku naftakompanii Petronase tehased. Dean töötab nimelt firmas, mis valmistab tööstuslikke õhupuhastusseadmeid.

Vaikne Cherating muutub praegusel aastaajal tõeliseks surfikülaks, sest ilm on tuuline ning lained korralikud. Ja ega tõtt-öelda peale surfimise seal suurt midagi teha pole.

Peatusime ööks lihtsas hütis palmipuude vahel. Koha omanik oli huvitav (kuid kahjuks tõsise haiguse käes vaevlev) mees, kes nägi kaabuga välja nagu Al Capone (või vähemalt ta ise arvas nii).

Cheratingist asusime aeglase tempoga põhja poole liikuma, läbides teel vaikseid rannakülasid. Pidimegi tõdema, et idarannik, kus vastukaaluks lääneranniku multireligioossusele domineerib islam, on vägagi konservatiivne. Samas rabas meid jälle kohalike soojus ja maalähedus, millest ausalt öeldes oleme pärast Sumatralt lahkumist omajagu puudust tundnud. Inimesed naeratavad ja lehvitavad ning tunnevad meie vastu huvi.

Eriti lustakalt võtsid meid ühes rannas peatudes vastu kohalikud poisiklutid, kes – nagu lapsed ikka – reageerisid igale fotoaparaadi liigutusele aina uute poosidega. Poole tunni jooksul sai neil kohapeal ilmselt läbi võetud terve poolaasta inglise keele tundide materjal, kui nad järjest esitasid küsimusi selle kohta, kas mulle meeldivad banaanid, apelsinid, elevandid ja kilpkonnad, ning kui vana ma olen ning kas mul on lapsi. Ükskõik, kuidas ma ka ei vastanud, oli neil nalja palju.

Hea meel oli pärast jõulise inimtegevuse piirkondi, nagu seda on linnad, istandused ja kaevandused, taas olla lähemal looduslikele vormidele – mererannale, vabalt kasvavatele puudele, loomadele.

Kurb on Malaisia randade juures see, et need peegeldavad nii valusalt malaislaste keskkonnateadlikkuse puudumist – kohati on prügi lihtsalt nii palju, et tuleb otsida kohta, kuhu astuda. Võib-olla on asi ka selles, et Malaisias praktiliselt puudub rannakultuur (ning väidetavalt ei oska enamus kohalikest ka ujuda!) ning randa lihtsalt ei osata hinnata ja selle ilu nautida.

Nagu eespool öeldud, liikusime üsna aeglaselt, imedes endasse looduse võlusid ja kohalikku kultuuri, nii et kui meile saabus sõnum Deanilt, kes kutsus meid taaskord õhtusöögile, ei olnud me Kijalist veel kuigi kaugel. Kahtlesime küll, kas on enam viisakas kutset vastu võtta – ta oli meie jaoks juba niigi palju teinud – kuid talle tundus see pigem head meelt tegevat, nii et olimegi peagi tema poole teel. Pärast õhtusööki, millest võtsid peale meie kolme osa veel Deani sõbrad-äripartnerid – üks hiinlane, teine indialane – oli küllaltki hilja hakata ööbimiskohta otsima, nii et Dean pakkus välja, et kuna ta on hotellis üksinda kahe suure voodiga toas, siis võime ööseks teise voodi okupeerida – toa eest on ju niikuinii makstud. Nii läkski. Hommikul sõime veel firma kulul rikkalikku hommikusööki, nii et täispakett.

Nüüd oli küll aeg lahku minna – Deani ootasid ees tegemised Kuala Lumpuris, ja meid ootas edasine kulgemine põhja suunas. Saime temalt veel Malaisia teede kaardi, ühe motomehe kirjutatud raamatu ning hulga häid soove, ning ei jäänudki üle muud, kui öelda head aega. Olime kirjeldamatult tänulikud.

Põikasime korra veel sisemaale, et ära näha üks kohaliku tähtsusega vaatamisväärsus – Kenyiri järv, kuid pilvine ilm ei soosinud kohapeale jäämist, nii et põrutasime rannikule tagasi.

Juba ammu olime unistanud sellest, et saaks telgi lahti lüüa ning veeta öö looduses – suur osa Indoneesiast oli kas tihedalt asustatud, vihmametsa kasvanud või mägine, nii et seal selleks palju šansse ei olnud. Malaisia idaranniku kohta olime aga kuulnud, et see võiks olla meie võimalus. Ja me otsustasime seda ära kasutada! Rannariba, mille äärde me end oma telgiga sättisime, ei olnud loomulikult teab mis idülliline, sest igal pool vedeles praht. Lubasime endale, et kui hommikuks oleme veel elus ja tsikkel alles (sellised head mõtted jooksevadki peast läbi, kui võõras kohas telgi püsti paned, eksole), siis võtame suure kilekotitäie prügi kaasa ning viskame esimesse prügikasti. Enne telgi ülespanekut tšillisime niisama ja kuulasime maad, st vaatasime, kui palju kohalikke meie olemasolu märkab. Päris mitu. Kuid mingit hirmsat paranoiat miskipärast ei tekkinud – mõnes muus kohas oleks ilmselt asjad kokku pakkinud ning uue koha otsinud. Igaks juhuks.

Hommikuks olime ikka veel elus ja tsikkel oli ka alles – ehkki märg, sest hommikupoole ööd hakkas sadama – nii et võtsime koristamise ette. Ega väga palju puhtamaks rand sellest ei muutunud, aga midagi ikka.

Penangist teel Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse otsustasime väisata paljukiidetud Cameroni mägismaad. Mõtlesime, et kasutame ära võimalust minna mööda kiirteed, sest ausalt öelda ei mäletanud enam, mis tunne on kiiresti sõita – nii Ida-Timor kui Indoneesia olid valdavalt kulgenud pideva kiirendamise ja pidurdamise ning aeglaste sõidukite vahel sõelumise rütmis, nii et mõte kiirteel sõitmisest kõlas täiesti ahvatlevalt. Tegelikkus sai muidugi olema mõnevõrra erinev. Nagu võiski arvata, oli kiirtee heas korras, modernne ja täiesti igav, ning õiget “tuul näkku puhumas” tunnet ei tekkinudki, sest oleme ju ometi troopikas ning õhk on kuum ja lämbe. Austraalia tuli meelde hoopis.

Kui pöörasime kiirteelt maha Cameroni mägismaa poole, saime üsna pea aru, kust tuleb raha taoliste heade teede ehitamiseks. Kaunid, mägised loodusvaated olid rikutud kõikjal tegutsevate kaevanduste poolt, ning mida kõrgemale mägismaale jõudsime, seda suurema osa maast võtsid enda alla kõikvõimalikke aiasaadusi tootvad kasvuhooned. Kõik müügiks, ühesõnaga. Kus pidi olema kogu see mägismaa-šarm, millest kõik turismivoldikud valjuhäälselt pasundavad, sellest oli raske aru saada.

Mägismaa keskuseks olev Tanah Rata ei ole samuti mingi idülliline küla, nagu võiks kirjelduste põhjal arvata, vaid tavaline väikeasula, mida ehk teistest eristab see, et iga nurga peal müüakse maasikateemalist nänni – on ju üheks Cameroni kaubaartikliks maasikad. Leiab kõike alates maasikatikandiga kinnastest kuni kaisumaasikateni välja. Üldiselt jätab Tanah Rata küllatki tavalise, kui mitte öelda nukra mulje, aga ega elu sellest seisma ei jää.

Väheke lohutust pakkusid kõigi maasikate ja muu kõrval mõned teeistandused, kus teepõõsaste read moodustavad kenasid mustreid.

Pikalt me sinna ei jäänud, vaid põrutasime edasi Kuala Lumpurisse. Ikka selleks, et kuulsad Petronase tornid ära näha. Ei-ei, ikka peaasjalikult selleks, et tsiklile hooldus teha, sest kes teab, millal järgmine võimalus avaneb.

Leidsimegi ühe motopoe, kus bossiks hiinlane, kes hea meelega lasi meil oma töökojas ise tsikli kallal töötada. Muide, huvitav on siinse asjaajamise juures see, et hiinlased jätavad väga virga ja tegusa mulje, kuni selle hetkeni, kuni kätte jõuab usurituaalide aeg. Siis jääb kogu elu sinu ümber justkui seisma, ükskõik mis pakilised asjad parasjagu käsil on. Meie jaoks oli küllaltki harjumatu see, et keset tööpäeva kukkus mees töökoja kõrval olevale altarile mandariine viima ja palvetama.

Kuna mees ise on väikestviisi motomatkaja ja selle elustiili valude ja võludega tuttav, siis saime kuluosad soodushinnaga. Tähelepanu väärib fakt, et peale meie ja omaniku GS-i olid töökojas kõik sportrattad – siinsamas Kuala Lumpuri lähedal on üks vinge Sepangi nimeline võidusõidurada, mida nädalavahetustel väga sõita armastatakse.

Kuid hooldusest ka. Gessul said kõik “mahlad” värskendatud. Uued küünlad ja paigaldatud sai üle pika-pika aja uus bensufilter – vanast tuli lausa musta värvi bensiini välja.

Kuigi õli kardaani reduktoris oli ilus, puhas, oli magneti külge kogunenud hulk metallitükke, mis annab märku sellest, et ilmselt mitte-nii-kauges tulevikus tuleb taaskord ette võtta reduktori laagri vahetus:

Samuti näitas tagaraam põhjalikumal vaatlusel nii paremal kui vasakul pool arenemas mõne millimeetri pikkust mõra arenemas, mis ma igaks juhuks kinni lasin keevitada:

Samuti oli vasakus, summuti väljalõike tõttu nõrgemas kohvris väike mõra, nii et oli tarvis ka pisut alumiiniumkeevitust:

Esimest korda sellel ekspeditsioonil on rehvid kõigepealt ära kulunud külgede pealt – ilmselt Indoneesia kurviliste teede panus.

Lähiajal on niisiis ilmselt ka rehve tarvis, ent maastikusõiduvõimeliste rehvide valik on paraku siin üsnagi kesine (nagu öeldud, enamus rattureid nühib siin ühte ringrada sportratastega) ja maastikusõit pole just suurt populaarust saavutanud.

Heakene küll – kui hooldus tehtud, väisasime ka omal ajal maailma kõrgeimaks ehitiseks olnud Petronase torne, mis on riikliku naftafirma Petronase peakorteriks:

Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.

Ehkki oleme siin olnud juba päris pikalt, köidavad meid ikka veel eri ajastutest pärit hooned. Modernse arhitektuuri koha pealt tundub Georgetowni keskus küllaltki vaene, st väga palju uut siia, 2008. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linna – või vähemalt südalinna – ehitatud pole, ja eks see ole õige ka. See tähendab, et vanemast ajast pärit hooned on kõik kenasti alles ja valdavas osas ka aktiivses kasutuses – mitte ei ole jäetud saatuse hooleks. See ei ole kindlasti sedatüüpi koloniaallinn, kus kõik majad oleksid ühte nägu, vaid kui vähegi süveneda, leiab siin mõndagi huvitavat ja äraütlemata atmosfäärilist. Elu- ja ärihoonete vahele jääb hulganisti eri usundite pühakodasid, mis muudavad üldpildi veelgi kirjumaks. Rääkimata eri rassidest, kes siin kõik koos on)

Eraldi äramainimist väärib minu arvates Hiina juurtega elanike elukeskkond, mis paistab väga au sees hoidvat kogukonnatunnet. Näiteks on Georgetownis mitmeid nö klannimaju (clan house), mis toimivad samast piirkonnast pärit sisserännanute pühakoja ja kogunemispaigana ning vajadusel ka tugiorganisatsioonina. Või klannikaide (clan jetty) nime all tuntud kogukonnad, kus majad on ehitatud sajakonna meetri pikkuste paadisildade äärde, vee kohale.

Georgetownist väljas, Penangi saare põhjarannikul asub nii kohalike kui välisturistide hulgas populaarne Batu Ferringhi rand, mis on hotelle ning igavaid kõrghooneid nii tihedalt täis ehitatud, et sel puudub igasugune õige rannakuurorti hõng. Ainus asi, mis lisab veidi atmosfääri, on merekaldale ehitatud, 1500 inimest mahutav mošee. Päikeselisel päeval löövad selle valged seinad kaunilt helendama. Malaisiale tuleb selles mõttes au anda, et võrreldes Indoneesia mošeedega on siin vormile ja ilule oluliselt rohkem rõhku pandud, nii et üldmulje on kohe võimsam ja pidulikum. Kuid samas, eks ilumeel ole inimestel erinev.

Batu Ferringhist veidi lääne pool asub üks liblikafarm. Tegelikult on seal peale vabalt ringi lendavate liblikate (kes on kahtlemata väga kaunid ja graatsilised olendid) igasugu muid tegelasi, alates madudest ja kilpkonnadest ning lõpetades põrnikate ja skorpionidega, nii et kes arvab, et talle igasugune tilu-lilu peale ei lähe, leiab sealt midagi enda jaoks midagi ikka.

Üks multikat meetnutav video liblikatest:

Click here to view the embedded video.

Kuid nüüd inimestest ja traditsioonidest Penangis. Üks loomulikumatest viisidest mingi kultuuriga tutvumiseks on minu arvates kohalike toitude proovimine. Penang on selles mõttes ülimalt tänuväärne paik (peetakse teda ju mõnes mõttes isegi Malaisia kulinaariapealinnaks), et toiduvalik on eri kultuuride kooseksisteerimise tõttu väga lai. On toite, mis on just sellised, nagu päritolumaal, ja on toite, mis on tekkinud segunemise tulemusel ning spetsiifilised ainult Penangile.

Näiteks on Hiinast siia jõudnud suhkru, maapähklite ja kookoshelvestega täidetud riisijahust pannkoogid ehk kuih tayap. Et kasutatakse riisijahu, on pannkoogitaigen peaaegu lumivalge. Huvitav on siin see, et isegi pannkookide valmistamiseks kasutatakse wok-panni, nii et pannkoogid saavad kausikujulised.

Üheks kohalike hiinlaste magustoiduks on aga nyonya kuih ehk riisijahust aurutatud koogikesed, millele eri maitse ja värvi andmiseks kasutatakse eri suhkruid, puuvilju ja isegi palmiviina. Käisime isegi nende valmistamist vaatamas.

Indiast on pärit apom telur‘i retsept, milles riisijahust pannkoogi otsa lüüakse küpsemise ajal üks muna ning mille juurde serveeritakse karrikastet. Kuna muna on iseenesest juba väga toitaineterikas, siis on see päris hea hommikusöök. Loomulikult käib selle juurde ka klaasike magusat teed piimaga.

Veel üheks indiapäraseks kõhutäiteks on saialaadne roti. Meie lemmikuks on roti banaanitäidisega, kuid seda võib tellida ka juustu, sardiinide ja jumal teab millega. Kuna roog on pärit Indiast, siis käib selle juurde jällegi karrikaste.

Kohalikuks staarmagustoiduks on Penangis ais kacang, mille koostis on küllaltki veider (purustatud jää, tarretisekuubikud, maapähklid, konservmais, jäätis, aurustatud piim ja suhkrusiirup), kuid maitsel pole iseenesest viga. Fänni minust ei saanud, kuna kas see või miski muu, mida ma samal päeval sõin, tagas kahepäevase ägeda kõhulahtisuse.

Kookospiima joomine on üks odavamaid viise toidu allaloputamiseks – suur kookos maksab 3 ringgitit ehk umbes 10 krooni. Umbes poole sellest maksab väike kotike värskelt valmistatud mahlaga, mida on siin igasugust – alates klassikalisest apelsinimahlast ning lõpetades näiteks draakoniviljamahlaga (all pildil).

Kokkuvõtteks võiks öelda, et Penang on järjekordselt üks hea koht “tsiviliseeritud” turistidele eri kultuuridega tutvumiseks – kus ei ole lehmasid mööda tänavaid uitamas ning kus solgihais on pigem haruldane, samas kui kultuuri on oi-kui-palju.

Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.

See läks siiski õnneks, ning enne kui arugi saime, olime oma tsiklist lahti saanud ning tuiasime juba oma pampudega (mida me ei julgenud vabalt tsikli peale jätta) mööda lehkavat Belawani, et leida hotell, sest järgmine kiirlaev Malaisiasse pidi minema järgmisel hommikul. Oli palav, raske, ärev ja nukker tunne. Tsikli transpordiga on alati nii, et algul muretsed selle pärast, kuidas temast “lahti saada”, st kuidas ta lennukile või laevale organiseerida. Kui see etapp on möödas, muretsed veel rohkem, sest kes teab, kuidas teda koheldakse ning kas üldse näed teda veel. Meie jaoks oli see viies ning ühtlasi eelviimane kord selle matka raames tsikliga hüvasti jätta.
Järgmisel päeval, kui meil sai täis täpselt kaks kuud Indoneesias, asutasime end siis Penangi, Malaisiasse minevale kiirlaevale, mis enesestmõistetavalt väljus kaks tundi ettenähtust hiljem. Esimest korda Sumatral viibimise aja jooksul nägime korraga tosinkonda valget turisti, ning aitasime hädast välja kaks ameeriklast, kellel polnud sadamamaksu tasumiseks piisavalt kohalikku raha, ning ühe inglase, kes oli kogemata kombel Indoneesiasse liiga kauaks pidama jäänud ning pidi tasuma 200 000 ruupiat iga üleoldud päeva eest. Ausa inimesena kompenseeris ta meie abi Malaisia ringgitites.

Pärast viie tunni jagu lainetel hüplemist hakkasime lõpuks pärale jõudma. Loojuv päike ja mitmekihilised pilved mängisid võimsat valgusmängu, justkui püüdes meid kui esmakordselt tulijaid kohe jalust rabada.

Mis meid aga Penangi (tegelikult Georgetowni, kuid kohalikus kõnepruugis Penangi, mis on saare nimi) kohale jõudes tõeliselt üllatas, oli linna puhtus ning kord (ristmikel on isegi sildid tänavanimedega!). Oli kohe tunda, et siin on olnud mängus eurooplaste käsi. On ju Penang olnud pikaajaliselt okupeeritud nii portugallaste, hollandlaste kui brittide poolt – seda ajastut meenutavad rohked koloniaalstiilis hooned. Samas on Penang oma hea strateegilise asukohaga Melaka väinas, mida läbivad tuhanded kaubalaevad, ligi tõmmanud sisserändajaid ka mujalt – peaasjalikult Hiinast ja Indiast, ning nii on Penangist saanud tõeliselt multikultuurne piirkond. Samas, ehkki linn on täis kirikuid, hindude, budistide ja taoistide templeid, on valdav osa elanikkonnast siiski moslemid.

Kui Penangi majandust domineerib tööstus, siis teisel kohal on turism. Seda on üsna hästi näha, sest turismi infrastruktuur on lihtsalt niivõrd hästi arenenud – huviväärsused on hästi hooldatud, tähistatud ning info nende kohta on mitmete hästikoostatud voldikute näol lihtsasti kättesaadav. Muudkui käi ja vaata. Üheks Briti-aegseks tõmbenumbriks on mere ääres asuv Fort Cornwallis ehk Cornwallise kindlus, mille lasi 18. sajandil ehitada Georgetowni asutanud kapten Francis Light. Mõned kahurid näevad välja üpriski muljetavaldavad, kuid üheski lahingus kindlus osalenud pole. Ja kui päris aus olla, siis näeb kindlus ise väga tagasihoidlik välja.

Mõned turistikohad läbi käidud, asusime praamile, mis viib Penangi saarelt kümne minutiga Butterworthi linna, ehk sinna, kus on kaubasadam ja kust pidime oma pantvangistatud Gessu kätte saama. Maismaal asuv Butterworth pannakse saarel asuva Georgetowniga sageli logistilises mõttes ühte patta, kuid tegemist on ikka hoopis teise linnaga, kus kõrguvad koledad Lasnamäe-stiilis elumajad, hiiglaslikud naftatsisternid ja üksteise otsa virna laotud laevakonteinerid. Samas läbib seda mitte-nii-turistlikku virvarri Malaisia tähtsaim maismaatranspordi tuiksoon – uhkete viaduktidega kiirtee.

Pärast lunaraha maksmist “pantvangistajatele” ehk järjekordsele kaubaagendile võisime suunduda lattu, kus tuli välja, et samalt laevalt, kus peaks ka meie Gessu olema, alles laaditakse kaupa maha. Nii me siis tõttasime ise laeva juurde, mis osutus vanaks puust kaubalaevakeseks, mis oli täis puuvilju ja kapsaid. Ronisin ise laevale, et Gessut inspekteerida ja tuli välja, et ta, vaeseke, oli otse tekile jäetud, nii et lausa soolakiht oli peale tekkinud. Huvitav, mida meie Gessu küll sellise laevaga sõites mõtles? “Head tegelased, panid mind mingi aeglase parsa laeva peale kapsaste vahele ja ise mõnulevad mugava ja kiire tiiburi peal(?)” Minu nördinud näost tegid töömehed vist järelduse, et peaks tsikli ilma pikemalt viivitamata mulle kätte andma – nii saidki talle köied külge, olgugi, et kulunud köite abil kraanaga tõstmine oli kõrvalt vaadates päris kõhedusttekitav. Mina loomulikult hõikasin kraanamehele, et “please, slow-slow”! Nii “maanduski” Gessu esimest korda oma elus õhk-pehme puudutusega Malaisa pinnale. Mõni hetk hiljem sai tollis impordidokument ehk Carnet tembeldatud ja sõit tagasi Penangi läbi tiheda vihmasaju võis alata… Olgem siiski positiivsed – oleme ju nüüd ametlikult Malaisias, Gessu saabus kõigele vaatamata siiski ühes tükis ja homseks lubasime talle korralikult välja teenitud pesu!

Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.

Ei tea, kas nägime välja väga troostitud ning üle tänava asunud äri pidaval perel hakkas meist kahju, et ühtäkki pisteti meile kummalegi pihku ühed kokakoolad ning ulatati banaanilehte mässitud toidupakk. Raha keelduti vastu võtmast. Nii me seal siis nosisime ja imestasime elu keerdkäikude üle – ometi oleme meie ju need “jäsemetega pangaautomaadid”, keda kõik lüpsta peaks tahtma, ja nüüd teevad kohalikud meile välja. No eks neile pakkus see ka omajagu meelelahutust ning kui me lõpetuseks ütlesime veel toidu kohta (õigustatult) paar kiidusõna, siis oli elevust oi, kui palju.

Vihma aga muudkui kallas, ning meiega ühe katuse alla oli kogunenud juba paras hulk uudishimulikke, nende hulgas kohaliku tähtsusega perioodikaväljaande “Koran Radar” ajakirjanik. Nüüd jääb ainult loota, et meie tsikli ärasaatmisele 3. jaanuaril terve Belawani küla (just sealt kõik kaubalaevad stardivad) ei kogune!

Selleks, et olukorda seedida, otsisime endale Medanis hotelli ning võtsime vastavalt lubadusele ühendust paar nädalat tagasi Padangis kohatud Medani ärimehega. Meie kohtumine oli selles mõttes kummaline, et Hiina juurtega Kantony võttis meil nö nööbist kinni Padangis ühe hotelli ees, just siis kui valmistusime sealt lahkuma, kuna hinnatase tundus meie jaoks kõrge. Ütles, et jäägu me aga sellesse hotelli, ning et ta maksab meie toa eest. Otsustasimegi jääda, kuid siiski ise maksta, ent kui olime jõudnud tuppa kolida ning läksime, raha käes, vastuvõttu, öeldi meile, et toa eest on juba makstud. Kahtlused närisid muidugi hinge – miks peaks keegi nii kangesti tahtma, et me jääks konkreetsesse hotelli, et on valmis kohalike standardite järgi küllaltki krõbeda hinnaga hotellitoa kinni maksma? Hiljem temaga juttu ajades võisime veenduda, et mingeid kahtlasi motiive tal ei ole. Olime väga tänulikud ning lubasime Medani jõudes ühendust võtta.

Nii me siis talitasimegi, ning tulemuseks oli see, et jõuluõhtu veetsime koos tema abikaasa, tütre ja sõbraga vabaõhurestoranis, kus meile söödeti igasugu hõrgutisi, sealhulgas krabi. Meie jaoks oli krabi süüa esimene kord, ning ausalt töelda tumestas kogu elamust sügav kaastunne selle vaese olendi suhtes, nii et ei teagi, kas järgmine kord olekski meist agaraid tellijaid.

Nagu karta oligi, oli Kantony veendunud, et nädal aega Medanis aega veeta on ilmselgelt palju, ning soovitas meil välja mõelda mingi alternatiiv. Kuna, nagu öeldud, nii lühikese aja olemasolul ei ole mõtet Acehisse punnitada, siis otsustasime siinsamas Medani külje all asuva Berastagi kasuks – see vähemalt väiksem, rahulikum koht.

Mitte, et Berastagi ise mingi eriline huviväärsus oleks – suuremaks tõmbenumbriks on lähedalasuvad vulkaanid, mille otsa ronimine võib kuival aastaajal olla vinge elamus, kuid mis pilvedesse mähituna eriti ei ahvatle. Nii oleme juba mitmel päeval pannud äratuse kella kuueks hommikul, et ilusa ilma korral võtta ette retk 2212 meetri kõrguse Sibayaki otsa, kuid tulutult – vihmaperioodi kõrgaeg tähendab seda, et taevas on enamasti pilves ning iga hetk võib sadama hakata.

Niisiis oleme peaasjalikult tegelenud mitte millegi tegemisega, st lihtsalt ringi hulkunud – käinud turul ja niisama elu-olu kaemas. Turulkäigud on selles mõttes olnud produktiivsed, et sageli oleme sealt tagasi tulnud meie jaoks veel tundmatu kaubaga. Näiteks ühel korral leidsid tee meie ostukotti järgmised isendid:

Väga ahvatlevad tundusid need kummalised vaarikakujulised maasikamaitselised marjad, mis, nagu välja tuli, ei ole siiski ei nii magusad kui maasikad ega nii aromaatsed kui vaarikad. Lihtsalt huvi pärast ostsime prooviks lilla, kurki meenutava aedvilja, mis on küllaltki maitsetu.

Ainsana oli meile enam-vähem teada marquisa asam manis ehk otsetõlkes magushapu passionivili. Kollase koorega passionivilja olime juba varem söönud (näiteks Colombias on see populaarne), kuid see on lillakaspruuni koore ja üpris tugevamaitselise, seemnelise sisuga. Täitsa maitsev.

Heaks avastuseks osutus tumepruuni koorega mangosteen. Koor on sel päris paks ja roosakates toonides, sisemuse moodustavad aga valged viljalihasektorid (millest ühes on suur seeme). Hea kujutlusvõime korral meenutab maitselt veidi rabarberit, aga on mahedam ja äratuntavalt magus.

Nagu siinkandis ikka, on turg selline koht, kust ei saa lahkuda elamusteta. Mööda porist teed turu poole vantsides põhjustab esimese tajušoki meile võimas solgihais, millesarnast ei ole me vist veel kusagil tundnud. Maas vedelevad sse tallatud mädanenud apelsinikoored ja tont teab mis kõik veel, kuid edasi-tagasi voorivaid turulisi see ei häiri. Ju see on nii olnud aegade algusest peale.

“Kala- ja lihaosakonnas” ehmatavad meid puuris kaklema läinud kanad ning ämbripõhjas hinge vaakuvad kalad. Seejärel oleme tunnistajaks sellele, kuidas lõpnud kanu töödeldakse ning kuidas isegi nende pead ja jalad müügiks lähevad.

Heakene küll, peale võikuste on turul näha muudki.

Berastagi ja selle ümbrus, Karo kõrgustik, on koduks veel ühele Bataki hõimule – kui Toba järve piirkonnas elavad Toba batakid, siis siin elavad Karo batakid. Nende arhitektuuris on kaardus pullisarvekatustest küll saanud üsnagi sirgjoonelised katused, mida sageli ehivad pullipeaskulptuurid. Berastagis on Bataki mõjutustega hooneid omajagu, kuid autentsema pildi saamiseks käisime ära lähedalasuvas Lingga külas, kus nii mõnigi “moodsamate” hoonete seas olev traditsiooniline tare oli endale juba sambla selga kasvatanud.

Nagu Toba järve ümbruses, nii on ka siin kirikute kujundusse edukalt inkorporeeritud Bataki aritektuurielemente – eelkõige muidugi kolmnurkseid katuseid, kuid mõnel juhul on mindud ka kaugemale, näiteks ehivad Berastagi ühe imposantsema kiriku katust pullide asemel inglid!

Midagi eriti ilusat ja toredat siin, Berastagis, pole, kuid ehk on see siiski parem kui suur, tegus ja lärmakas Medan. Siin jätsime hüvasti möödunud aastaga:

Soovime kõigile kordaminekuid 2010. aastal!

Lõigukesi Samosiri saarelt Toba järvel:

Click here to view the embedded video.

Ja “jalutuskäiku” Bukit Lawangi džunglisse:

Click here to view the embedded video.

*üleslaadimiskiirus on siin väga nutune.