Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
Kui me mõned päevad tagasi oma pangakontot vaatasime, jäime sõnatuks – meie abipalvele oli vastanud kakskümmend neli inimest, kes olid ürituse toetuseks meie kontole kandnud kokku 20 171.20 krooni.
Arvestades praegust majandusseisu, on see väga suur summa, ja nii mõnigi kindlasti mõtleb seda postitust lugedes endamisi, miks küll toetavad inimesed kellegi motomatka, mitte aga näiteks keskkonnahoidu või lastekodulapsi.
Kaugelt vaadates võiks ju arvata, et mis meil viga elada, muudkui reisime ja tšillime, ning majanduslangusest loeme ainult ajalehtedest. Tegelikult saime majanduslangust oma nahal tunda juba ammu enne, kui Eestist lahkusime. Nimelt kui oma ettevõtmisele toetajaid otsisime, vastas valdav osa neist suurtest ja edukatest Eesti ettevõtetest, kelle poole sponsorlustaotlusega pöördusime, eitavalt, tuues põhjenduseks just nimelt majanduslangust.
(veel …)
Kunagi rääkisin, et meie üle 100 000 kilomeetri sõitnud ratas pole ikka mitte midagi võrreldes sama mudeli mõne teise isendi läbisõiduga ja mainisin midagi ligi 700 000 km läbisõidust, mida tegelikult vaid interneti kaudu teadsin.
Kariina käis vahepeal bussiga Mendozast Buenos Aireses, et ikka veel paranduses olev videokaamera ära tuua. Nagu karta oligi, polnud sellega vahepeal (st kahe kuu jooksul!) mitte midagi tehtud, nii et video seis on endiselt lahtine. St meil on jätkuvalt helita ja kuumusega hapuks minev videokaamera.
Meie Öhlinsi (ehk Ö) amort vajab hooldust ja armastust, eriti enne sõitu Boliiviasse, kus teeolud pidavat eriti halvad olema (mõni ütleb, et seal ei olegi teid). Pärast Carretera Australi ja Ruta 40-t näitab meie Ö pika puuga suuremat vastupidavust retsidivismile kui Wilbers. Praeguse seisuga on hüdraulilisest preloaderist lekkinud mõni tilk õli – see juhtus külmas Ushuaias, kuid tagasi sooja tulles ei ole enam lekkinud. Üks liimitud tihendi kork on alla kukkunud, ilmselt tohutust vibratsioonist. Need on köki-möki probleemid, sest amort ise peab-toimib ja see on minuarust kõva sõna! Wilbers nägi mõnd rahulikult sõidetud džunglirada, head kruusa ja muidu keskmiselt halbasid asfaltteid, mida peaks minuarust iga amort (vähemalt esimesed 10 000km) kannatama, aga Wilbers “kollapseerus” nende olude all, olgugi, et tal oli eeliseks kõvem vedru (Ö on näiteks standardvedruga).
Muide, Wilbers on meil kohvris igaks juhuks tagavaraks kohvripõhjas kaasas ja peale mõnd nädalat seal olemist võtsin ta ükspäev välja ja ohhoo – isegi seistes on ta lekkima hakanud, ja seda pärast 4-t või 5-t kapitaalremonti. Midagi on tõsiselt mäda selle Wilbersiga ja loodan ta Wilbersisse tagasi saata, lihtsalt kingin selle neile tagasi (seda ei müüks vist isegi oma suurimale vaenlasele 🙂 ), et nad ise asja üle natuke mõelda saaks. Võibolla saan selle võimaluse Santiagos.
On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.
Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. (veel …)
Seekord väike sündmus meie GSi jaoks:
Tean sama ratta omanikku, kellel ligi 700 000 km sõidetud ilma kap-remondita, nii et meie “väikest” numbrit vaadates peaks siis mootor nüüd olema korralikult sisse sõidetud ja oma tervise parimates aastates 😉
Peale Wilbersi “valu tagumikus” amordi probleemi pole muud esinenud. Kümme aastat vana originaalamort jäi tervena koju, kui ratas oli sõitnud üle 80 000 km ja Wilbersi kasuks otsustasime ennekõike väsinud ning nõrga vedru pärast, nii et amorti ei oleks ka saanud süüdistada, kui originaal oleks alla jäänud.
Teisisõnu on pill ennast kogu selle lõhkumise ja piinamise all siinsetes väga halbades tee- ja kliimaoludes väga eeskujulikult üleval pidanud. Eks näis, mis edasine toob.
Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. (veel …)
… ja ehkki plaanidel on kombeks muutuda, siis me väga-väga loodame, et SEE plaan toimib. Nimelt on meie hea sõbra Oti vanemad aasta viimastel päevadel Tallinnast Montevideosse lendamas ja meil on uhiuus Öhlinsi amort Eestisse ära tellitud. See peaks enne nende äralendu kohal olema, nii et nad saavad selle kotti pista ja Uruguaisse toimetada, kuhu ma neile vastu lähen, et pärast amordiga Argentinasse naasta. Hea plaan, kas pole? Kuidagi palju lülisid ainult, nii et jääb loota, et ükski neist alt ei vea:
