Tagasi kodumaal olek pole millegipärast üldse nagu arvasime, et ta olema saab. Mõte, et saab üks nädal aeg lakke vaadata, pole reaalsuseks saanud, sest kogu aeg on midagi teha – kas lihtsalt vaja või ise tahad. Igasugu pisiasjad, kogu oma ribadeks kulunud ja räpase kraami pesemine, pakkimine, meedia raudne haare…
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Aafrikaga reis muidugi ei lõppenud – ees seisis veel Euroopa, mis tuli sisuliselt ühest servast teise läbi sõita. Et käes oli oktoobri teine pool ning tali lähenemas, ei saanud me Euroopat nautima jääda, vaid pidime marsruuti ning selle läbimiseks kuluvat aega optimeerima – muidu oli oht, et koju naasmine võib toimuda lumes. Optimeerida ei olnud muidugi kerge, kuna Euroopas on näha oi-kui-palju ning hiljaaegu meie postkasti sadanud küllakutsed moto- ja reisientusiastidelt Euroopa eri paigust tundusid kõik väga ahvatlevad – pole ju midagi paremat kui lisaks niisama ringi tiirutamisele saab kuulda ka kohalike arvamust ning seikasid nende elust. Pidime tegema valiku.
Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
… Eestis olla? Avastasime taas, et kodumaa on kaunis. Suvelõpuilm meid just ülemäära palju ei hellitanud, kuid mis sellest. Oli huvitav vaadata Eestit turisti pilguga ja mõelda, mis mulje see välismaalastele jätab. Kindlasti mitte igava. Ühed meeldejäävamad pildikesed jäid mälusoppi Balti jaama turumammidest, Oleviste kiriku võimsa torni taha loojuvast päikesest, lõhnavatest männimetsadest…
Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Seljataga on lend Londonist Madridi, kus oli ees pikk 5 tundi ootamist, kuni algas veel pikem, 12-tunnine lend Buenos Airesesse. Hirmus kahju, et kõigis lennujaamades on traadita internet tasuline, seetõttu ilmuvadki seekordsed postitused kõik korraga, st hilinemisega siis, kui kusagil soodsamalt netti pääseme.
Igal juhul oleme nüüd Buenos Aireses, kõik Air Cometi väntsutused läbitud. Mitte kunagi varem polnud me nii pikka lendu ette võtnud, nii et see oli täiesti uudne kogemus. Huvitav oli jälgida kasvõi seda, kui pikk rivi moodustus neist inimestest, kes kõik sellele lennukile läksid – lennuk oli ikka tõeliselt suur ning omavahel naljatlesime, et ei tea, kas seal on ka diskoteek ja bassein. Lõppkokkuvõttes oli lennukis ikka parajalt kitsas istumine ja nagu alati, vähe õhku. Enne, kui lennuk üldse liikuma hakkas, kadus korraks elekter, ning hoovõturajal tuli salongi heitgaasi. Valmistusime juba halvimaks, ent tõele au andes peab siiski ütlema, et kui kitsas ja õhuvaene olemine välja arvata, oli kõik tipp-topp. Vahva oli salongis olevatelt ekraanidelt jälgida lennu infot reaalajas – kui pikk maa on läbitud (kokku oli üle 10 300 km), kui kaua on veel lennata, milline on välistemperatuur (enamasti – 50…-60 C vahel), lennuki liikumiskiirus (kuni 1000 km/h), paiknemine maakaardil (aluseks Google Earth kaart).
* Air Cometi hüüdlause, tõlgituna võiks kõlada umbes nii: “Lendamine tähendab enamat”
7. oktoobri hommikul jätsime Brüsseliga hüvasti ning tee viis meid läbi Eurotunneli Inglismaale. Täpsemalt tähendab see, et sõitsime Prantsusmaal, Calais’s mootorrattaga rongile ning rong viis meid Folkestone’i, Inglismaale. Et valisime sõiduks keskpäevase aja, saime üle väina soodsaima hinnaga – mootorratta pilet maksis 42 EUR (tipptunnil on maksumuseks üle 80 EUR – samas teadjad räägivad, et hinnad on pidevas muutumises). Siinne vasakpoolne liiklus on algul muidugi parajalt segadusse ajav, kiirteel sai lihtsasti hakkama, ent asulates tuli ette nii mõnigi riskantne moment, kuid ajapikku hakkasin sellega harjuma. Leidsime oma hotelli Heathrow’ lennujaama lähistel kobamisi üles. Algul viskasime nalja, et “siit lendab vist lennuk iga kahe minuti tagant üle”, hiljem pidime tunnistama oma eksimust – tegelikult tõuseb Heathrow’ lennuväljal lennukeid iga minut, kui mitte sagedamini. Pole vaja vist mainidagi, et müra on kohutav.
Kaks ööpäeva võõrustasid meid, läbiligunenud vesirattureid (sest Hollandist alates muudkui sadas), Brüsseli all elavad eestlased Mari ja Tiit Tomp lastega. Saime tunda tõelist külalislahkust, ehkki sadasime sisse pea ootamatult. Saime võimaluse külastada Waterlood, mis oli huvitav, ning turismihooajast väljaspool oli seal parajalt “õhku” kõige huvitava uurimiseks. Ülevalt 28 tonni kaaluva metallist lõvi juurest avanes vaade endisele lahinguväljale. Viimasel õhtul toimus kohalike eestlaste osavõtul ka väike meie kohalolekuga seonduv pidu – saime omavahel reisiteemadel sumiseda. Oleme südamest tänulikud Tompide perele, kes tõestasid uuesti, et on äraütlemata hea olla eestlane 🙂
Laev saabus ööl vastu 2. oktoobrit Paldiskisse lubatust siiski mitu tundi hiljem, mis tähendas tuule ja vihma käes poolunist ootamist. Kui lõpuks kella kahe ajal pardale lasti, saime ka “õhtusööki” nautida ning seejärel kajutisse unele suunduda. Kolme-nelja ajal väljunud laev loksus tormisel merel päris korralikult, nii et kui hommikul ärkasime, ei saanud arugi, kas oleme välja maganud või mitte – olime ju terve öö koikus ühelt küljelt teisele veerenud). Õnneks tuli peagi laevapersonal uksele koputama, et hommikusöök on valmis, ning uus päev võis alata. Kokkuvõttes võib meid üle mere viinud firmat, BSL-i, kiita koduse õhkkonna tekitamise eest laeval – ilm pole ju nende teha.
