… Eestis olla? Avastasime taas, et kodumaa on kaunis. Suvelõpuilm meid just ülemäära palju ei hellitanud, kuid mis sellest. Oli huvitav vaadata Eestit turisti pilguga ja mõelda, mis mulje see välismaalastele jätab. Kindlasti mitte igava. Ühed meeldejäävamad pildikesed jäid mälusoppi Balti jaama turumammidest, Oleviste kiriku võimsa torni taha loojuvast päikesest, lõhnavatest männimetsadest…
Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.
Seljataga on lend Londonist Madridi, kus oli ees pikk 5 tundi ootamist, kuni algas veel pikem, 12-tunnine lend Buenos Airesesse. Hirmus kahju, et kõigis lennujaamades on traadita internet tasuline, seetõttu ilmuvadki seekordsed postitused kõik korraga, st hilinemisega siis, kui kusagil soodsamalt netti pääseme.
Igal juhul oleme nüüd Buenos Aireses, kõik Air Cometi väntsutused läbitud. Mitte kunagi varem polnud me nii pikka lendu ette võtnud, nii et see oli täiesti uudne kogemus. Huvitav oli jälgida kasvõi seda, kui pikk rivi moodustus neist inimestest, kes kõik sellele lennukile läksid – lennuk oli ikka tõeliselt suur ning omavahel naljatlesime, et ei tea, kas seal on ka diskoteek ja bassein. Lõppkokkuvõttes oli lennukis ikka parajalt kitsas istumine ja nagu alati, vähe õhku. Enne, kui lennuk üldse liikuma hakkas, kadus korraks elekter, ning hoovõturajal tuli salongi heitgaasi. Valmistusime juba halvimaks, ent tõele au andes peab siiski ütlema, et kui kitsas ja õhuvaene olemine välja arvata, oli kõik tipp-topp. Vahva oli salongis olevatelt ekraanidelt jälgida lennu infot reaalajas – kui pikk maa on läbitud (kokku oli üle 10 300 km), kui kaua on veel lennata, milline on välistemperatuur (enamasti – 50…-60 C vahel), lennuki liikumiskiirus (kuni 1000 km/h), paiknemine maakaardil (aluseks Google Earth kaart).
* Air Cometi hüüdlause, tõlgituna võiks kõlada umbes nii: “Lendamine tähendab enamat”
7. oktoobri hommikul jätsime Brüsseliga hüvasti ning tee viis meid läbi Eurotunneli Inglismaale. Täpsemalt tähendab see, et sõitsime Prantsusmaal, Calais’s mootorrattaga rongile ning rong viis meid Folkestone’i, Inglismaale. Et valisime sõiduks keskpäevase aja, saime üle väina soodsaima hinnaga – mootorratta pilet maksis 42 EUR (tipptunnil on maksumuseks üle 80 EUR – samas teadjad räägivad, et hinnad on pidevas muutumises). Siinne vasakpoolne liiklus on algul muidugi parajalt segadusse ajav, kiirteel sai lihtsasti hakkama, ent asulates tuli ette nii mõnigi riskantne moment, kuid ajapikku hakkasin sellega harjuma. Leidsime oma hotelli Heathrow’ lennujaama lähistel kobamisi üles. Algul viskasime nalja, et “siit lendab vist lennuk iga kahe minuti tagant üle”, hiljem pidime tunnistama oma eksimust – tegelikult tõuseb Heathrow’ lennuväljal lennukeid iga minut, kui mitte sagedamini. Pole vaja vist mainidagi, et müra on kohutav.
Kaks ööpäeva võõrustasid meid, läbiligunenud vesirattureid (sest Hollandist alates muudkui sadas), Brüsseli all elavad eestlased Mari ja Tiit Tomp lastega. Saime tunda tõelist külalislahkust, ehkki sadasime sisse pea ootamatult. Saime võimaluse külastada Waterlood, mis oli huvitav, ning turismihooajast väljaspool oli seal parajalt “õhku” kõige huvitava uurimiseks. Ülevalt 28 tonni kaaluva metallist lõvi juurest avanes vaade endisele lahinguväljale. Viimasel õhtul toimus kohalike eestlaste osavõtul ka väike meie kohalolekuga seonduv pidu – saime omavahel reisiteemadel sumiseda. Oleme südamest tänulikud Tompide perele, kes tõestasid uuesti, et on äraütlemata hea olla eestlane 
Laev saabus ööl vastu 2. oktoobrit Paldiskisse lubatust siiski mitu tundi hiljem, mis tähendas tuule ja vihma käes poolunist ootamist. Kui lõpuks kella kahe ajal pardale lasti, saime ka “õhtusööki” nautida ning seejärel kajutisse unele suunduda. Kolme-nelja ajal väljunud laev loksus tormisel merel päris korralikult, nii et kui hommikul ärkasime, ei saanud arugi, kas oleme välja maganud või mitte – olime ju terve öö koikus ühelt küljelt teisele veerenud). Õnneks tuli peagi laevapersonal uksele koputama, et hommikusöök on valmis, ning uus päev võis alata. Kokkuvõttes võib meid üle mere viinud firmat, BSL-i, kiita koduse õhkkonna tekitamise eest laeval – ilm pole ju nende teha.
Oleme veidi aega “liinilt” maas olnud. Mõned perekondlikud sündmused tulid vahele.
Stardime ööl vastu 2. oktoobrit kell 00.45 Paldiski sadamast Kappelskäri sõitval laeval. Ja loomulikult on pea pulki täis ning ärevus sees – üht-teist on jäänud veel ka tsikli kallal teha ning vaja on kogu kraam kokku pakkida.
OK, aitab jutust – nii palju on veel teha!
Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…
Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)
Tsikli transport üle ookeani on nüüd otsustatud. Selleks peame oma kaherattalise 8. oktoobriks Londonisse viima, sealt edasi Buenos Airesesse toimetab selle spetsiaalne transpordifirma, kellel on mootorrataste lennutransportimisel kogemusi, nii et on suur lootus, et kõik läheb hästi. Tsikliga peaksime taas kokku saama 13. oktoobril Buenos Airese lennujaamas, kus meid ootab ees põnev päev täis bürokraatiat ning tolli-, impordi ja mis-iganes-maksude tasumist, enne kui saame öelda, et nüüd on ümbermaailmareis tõesti alanud!
Eile oligi selles mõttes suur päev, et ostsime ära lennupiletid 9. oktoobri lennule Londonist Madriidi (British Airways, üheotsapilet kahele 2 092 EEK) ja samal päeval Madridist Buenos Airesesse (Air Comet, üheotsapilet kahele 14 081 EEK). See tähendab, et saame enne tsikli kättesaamist mõned päevad Argentina pealinnas ringi uidata.
Nüüd peame veel otsustama, kuidas täpselt me mootorrattaga Londonisse saame. Sellest lähemalt järgmistes postitustes.
Tükk aega pole meist midagi kuulda olnud. Põhjuseks kiired ajad – ütlesime lahti oma töökohtadest ning kolisime pealinnast ära, et täielikult matka ettevalmistustele pühenduda. Nüüd olemegi töötud ning ehkki vanemad võtsid meid oma tiiva alla, oleme põhimõtteliselt kodutud – on see majake Nõos, Tartumaal ju pelgalt ajutiseks peatuspaigaks ja laagriks enne suurt starti. Autost saime ka lahti, nii et see varandusenatuke, mis meile veel jäi, mahtus kenasti pööningule tolmu koguma ja paremaid aegu (ehk meie tagasitulekut) ootama.
Hetkel on meie suurimaks mureks mootorratta transpordi organiseerimine teisele poole ookeani. Kes on tutvunud rubriigiga “Plaan” meie kodulehel, see teab, et esimese asjana sihime Buenos Airest. Eks siis näis, mil kombel me sinna jõuame – kui algul oli plaan sõita sinna kohale Hamburgist startiva kaubalaevaga, siis alles hiljuti selgus, et sinna on detsembrini kõik kohad välja müüdud. Seega pole muud varianti, kui minna lennukiga. Kuidas täpsemalt, sellest mõnes tulevases postituses…
